Õues on öösel valge

Hip-hip-hurrraaaa! Töö kaitst ja meel hea. Suisa kummastav, et pärast meeletut pingutust on meeled-mõistuselaastud nõnda avali, et tahaks kogu aeg rabeleda, midagi asjalikku teha, kuigi selleks ei ole enam otsest pakilist vajadust. Miski ei kohusta, ei näri närve. Olen väike lind.

Aga jah, sellest harjumuse jõust. Kui ikke mitu kuud järjest hullu panna, s.o uurida-puurida, loobuda lõpuks meelelahutustest pea täielikult ning tõesti mõtelda-analüüsida, vaagida, kas see, mis kirja saab meikib senssi, kui see kõik ikkagi kord läbi saab, siis on keha ja vaim nii selle tegevustiku küljes kinni, et vabaneda on raske. Iga kord kui tuleb meelde, et enam ei ole tarvis selleks kuupäevaks mingit kuhja artikleid läbi töötada ja posu teksti toota, siis tuleb lihtsalt naer huulile, muie murrab. Kohutavalt vaba on olla. Hirmus hea.

Olen nüüd nende pooleteise vaba päeva jooksul avastanud, et Maarjamaal on käes need ajad, mil enam pimedaks pea ei lähegi. Ja oi neid tuleb nautida. Ja seda ma täiel rinnal teengi. Lisaks harrastan kella üheteistkümneni magamist. Nurr-nurr. Aga neid ridasid kirjutades tekib mul selline habras tunne, et blogi eesmärk on kuidagi silmist lastud. Ma lubasin nimelt kirjutada raamatutest, filmidest ja huvitavatest elunähtustest. Lõppkokkuvõtteks on kõik siiski taandunud sellele, mida ma ise teen ja mõtlen, milline on minu elukulg. Seega peaksin ma vist vabandama.... Samas on vahel üpriski keerukas kirjutada loetud raamatutest mingist sisukat-sidusat teksti. Sedastan, et viimased kaks teksti, mida olen lugenud, on Nirti Ja anna meile andeks meie võlad... (haarasin selle ramsist, sest loen vahel tema blogi) ning Kafka Metamorfoos. Kuid mida ma oskan nende kohta öelda? Nirti raamatut lugesin puu all, kui oli hirmus soe. Läks ludinal. Nirti sõna on selge ja hästiloetav, kaldub ropendama, kuid siiski ei tahaks ma nõustuda mõne kriitikuga, et see on midagi jube hirmsat ja õudset ja halba, et kuidas noor naine ikka niisuguse suuga on. Njaa. Jällegi tooksin siia sisse soo aspekti – et meeskirjanikud ropendavad nii, et maa must ja nägu porine, kuid noor naiskirjanik peab viljelema hõllanduslikku, pehmekoelist stiili, mis mekib nagu idamaine hõrk maius. Ma ei ole sellega päris nõus. Nirti debüüti võib täitsa lugeda, on vaid mõned ebausutavad kohad, näiteks ema haiguse kirjeldus, mis on pisut klišeedesse langev – higine laup, märg lapp, lõhenenud huuled, vee palumine jne. Aga see selleks. Nüüd peaksin siia kõrvale asetama Metamorfoosi, mida ma vahest ei peagi kuidagi kommenteerima, tegemist on teosega, mida paljud ei ole lugenud (ja paljud on), kuid teavad siiski millest see pajatab. Minu meelest on Metamorfoos kurb tükk.

Filmidest... Vaatasime viimati Hollywoodi üllitist Chloe, mis suhteteemadele, (naise) vananemise, truuduse jmt problemaatikale üles ehitatud on. Nimitegelast mängib mulle senini tundmatu olnud Amanda Seyfried, kes selles filmis oli müstiliselt ilus. Teda ümbritses mingi kummaline kuma, nii et silmade ärapööramine temalt oli isegi mitme tegelase kaadris olemise ajal minu jaoks pea võimatu. Filmis oli palju atribuutikat, mis naiste meeled kihevile võiks ajada – igat sorti kingad, mantlid, siidsärgid, peenikesed pihad, siledad-läikivad-pikad juuksed, ülepakutud, kuid romantilised restoranide kullased-lõhnavad rest-roomid, kallid kleidid ja lõpuks juuksenõel, mis filmis sümboli staatuseni küündib ning seega pidevalt pinnal tuksub. Film oli natuke ebamugav, kuid meeldis mulle. Urr-murr.

Just praegu tuli pilv päikese ette ja ma ei peagi enam silmi kissitama.

Terviseid.

Como agua para chocolate

Käisin eile filmi vaatamas. Programmis oli mehhiko kino raudmats, film nimega Nagu vesi šokolaadile (1993), mis mehhiko kirjaneitsi Laura Esquiveli samanimelise romaani põhjal vändatud on. Film täitsa meeldis. Algul oli raskusi kohale minemisega – kui juba koju oled jõudnud ja kõhu täis söönud ning päikesekiir silitab sõrmi, siis on üle mõistuse raske sundida end jälle kingakesi jala otsa panema ja kesklinna tagasi loivama. Nii ma siis kooserdasingi jälle tsentrumisse ja tegelikult ei pidanud kahetsema.

Como agua para chocolate räägib iselaadsest armastusest. Peategelane Tita on oma türannist ema viimane tütar ning traditsiooni järgi peab ta oma ema eest tolle vanaduspõlves hoolitsema. See omakorda tähendab, et Tita peab ohvriks tooma nii mõndagi, sh on talle keelatud abielu ja laste saamine. Loomulikult hakkab Tita sellisele ebainimlikule reeglile vastu. Aga kerge see ei ole. See oleks vist laias laastus kõik. Aa ja, armastatu nimi on Pedro ja kuna too ei saa naiseks Titat, rahuldub ta viimase õe Rosauraga. Seda teeb ta loomulikult tagamõttega – et olla lähemal oma tõelisele armastatule.

Filmi ja eeldatavasti siis ka raamatu tugevus on ülisuure tähelepanu pööramine toidule: selle valmistamisele ja eri retseptidele. Tita on suurepärane kokk ning tema motoks on see, mida ikka tavatsetakse uskuda: kui keedad-küpsetad armastusega, on tulem kindlasti hea.

Söömisel on teoses inimestele suur mõju: pisarates valmistatud kook paneb mekkijad nutma, melanhoolialaineid ei ole võimalik peatada. Pedrolt saadud roosiõied kasutab Tita ära garneeringuks linnupraele ja toidust saab afrodisiaakum par excellence. Lisaks valmistatakse filmi jooksul hulgaliselt (mehhiko) roogasid, ekraanil vilksavad road, road, road.

Nii mõtlesin minagi, kuidas toit mulle mõjub, milliseid tundmusi tekitab. Naiste puhul olen täheldanud, et masenduses soovitakse šokolaadi, mis tundub loogiline, sest kakaoubades sisalduvat mingisugune võimas asi, mis head tuju genereerib. Hollywoodi filmidest saadud usaldusväärne informatsioon lubab sedastada, et veel süüakse potitäite viisi jäätist. Mina näiteks halvatujulisena jäätist ei ihale. Tegelikult on nii, et kui on kehv olla ja elu vilets, siis toit tihti ei leevenda, pigem suurendab frustratsiooni. Toit – et ta saaks tekitada head olemist – peab siiski saama söödud heatujulisena. Nii ma räägiksingi täna TOMATIST.

Mina ja tomat sõbrunesime alles eelmisel suvel. Kõlab uskumatuna aga tomat oli kuni 2009. aasta suveni minu jaoks rõve punane asi. Ja täna võin kinnitada, et tomat on minu suur sõber – truu igas situatsioonis. Kirsstomat on hea, aga suur punane natuke kõva tomat on vingem. Nii mahlane ja huvitava hapu maitsega. Kurkjas, aga päriselt mitte. Justkui toores. Võta näpust. Tomat on minu jaoks mõistatus. Ja lollikindel asi, mis tuju heaks teeb ja pole ka päris ebatervislik, on tomatisai. Sai tuleb röstida, praadida, grillida, ükskõik, mis viisil tuliseks ja krõbedaks saada. Ja panna sellele miskit peale – sulajuustu, võid. Kataloonias ja Hispaanias üldiselt oliiviõli. Ja siis krõmpsuva ja õlitatud saiapoisi peale asetada a) viil tomatit b) väikesteks tükkideks hakseldatud tomatit c) hõõruda tomat saia sisse. Kohustuslikud on nüüd basiilik, sool, pipar (sidrunimahl). Oluline on, et sai oleks soe ja tomat külm. Ja süüa tuleb kohe. Ayyyy. Vot see on heatujuroog. Nii olengi ma juba aasta aega tomatiga häid suhteid hoidnud, sest see punane pätt on lihtsalt geniaalne.

Como agua para chocolate pani toidust võib-olla teisiti mõtlema. Kuigi ma ei saa eitada, et söögivalmistamine ja toidufilosoofia on minus varemgi midagi liigutanud. Siiski aitas film meelde tuletada, et pole mõtet supipotti tulele panna, kui kurgus keeb nutt või tunned, et elu teeb sulle liiga. Aega on tarvis ja rahulikkust ja keskendumist ja sedasamust armastust.

Merlin

Sussväss

On ikkagi keskmiselt kangemalt irooniline, et mu viimane blogisissekanne rääkis inspiratsioonist. Pea kaks kuud kestnud tühjus, vaikus, nulltekst annavad märku hoopiski siinkirjutaja inspiratsioonivaegusest. Sellest, et ind kadus. Sõnatoodang läks teise kohta. Elu tegi omad pöörded.

Tegelikult päris entusiasmi minetamisest ei saa me rääkida. Kurja juureks oli töö kirjutamine. Uurimuse jaoks ideede paberile panek (hanesulega loomulikult) ja üleüldse nende mõtete sepitsemine sõi ära igasuguse võimaluse blogiga tegeleda. Nüüd on uurimus valmis. Täna ca kell 6:45 tegin viimased parandused, mis muidugi ei tähenda, et vigusid sisse ei jäänud. Alati jääb. Tüütud nagu putukad on need koma-viite-tähevead.

Kui viimati blogitähti tippisin, siis oli veel suur talv, nüüd on vähemasti lumi läinud, kuid soojast tuulest on veel vara rääkida. Puudki ei ole viitsinud veel lehte minna. See on üks asi, mis häirib. Samas tuleb tunnistada, et pisut kevadine juba on – kulu põleb ja oravad on välja tulnud.

Tänane teema oleks väsimus.

On erinevaid väsimusi, üks ohtlikum kui teine. Tooksin pisukese tüpoloogia.

Esiteks on hr Üleväsimus. Üleväsimus on tavaliselt väga pikk ja kondine, ta kannab musta villast mantlit ja imelikku portfelli (ei oska küll aimata, mis tal seal sees võiks olla). Ta on range elulaadiga ja järjekindel. Seega on ta eriti ohtlik. Kipub saama kutsuvaid signaale, kui Te näppate igal ööl pisut oma unetundidest või olete mingil perioodil väga vähe maganud. Temast lahtisaamine võib osutuda väga raskeks. Eriti ohtlik tasuks olla kõrgete lagedega kodude omanikel, seal tunneb hr. Üleväsimus end oma ebanormaalse pikkuse tõttu mugavalt ja ei kiirusta lahkumisega. Hr. Üleväsimust ei ole võimalik petta kohvi, koola ja energiajoogiga. Ta on nutikas. Ja suht kole. Ei soovita.

Teiseks on Reisiväsimus, kes käitub ka suhteliselt isekalt, kuid on kordades sümpaatsem kui hr. Üleväsimus. Reisimine võib tihti tähendada vara tõusmist, rohket lendamist, kohutavate vahemaade jala peal ületamist jne. Reis enamasti lõõgastamise asemel väsitab. Reisiväsimusest saab aga kiiresti jagu: tavaliselt elab see kohvris. Soovitus: koju naastes pakkige kohver lahti ja tehke kindlaks, et Reisiväsimus Teie eluruumidest peletatud saaks. Reisiväsimus on väga pisike ja nunnu, nii et teda ei pea ka kartma. Halb on lugu siis, kui olete soetanud liialt suveniire – need mõjuvad Reisiväsimusele turgutavalt ja kui Te meened Reisiväsimusega liialt kauaks kohvrisse vedelema jätate, siis võivad Teie teguviisil olla katastroofilised tagajärjed.

Kolmandaks on Füüsiline väsimus. See on lumerookimisest, riisumisest, koristamisest, spordist jms tekkiv rammestus. Enamasti valmistab naudingut. Vahel võib päädida tugeva iiveldusega. Füüsiline väsimus on jõuline ja sitke, kuid ta ei ole pealetükkiv – temast vabaneb paari päevaga. Enamasti klammerdub see peremeesorganismi külge, valmistades teatud kehaosades (erilaadset) pinget ja valu. Tugevatel persoonidel valu aja jooksul kaob.

Neljandaks on pr. Unine väsimus. See on see väsimus, mis enamasti just silmade peale tuleb ja kahe usina jalaga kindlameelselt laugudele vajutab. Unine väsimus enamasti ei hooli ruumist – ta elab liinibussides; loengusaalides; eriti tugitoolides, kus saab lugeda ja telerit vaadata. Unine väsimus on salakaval, eriti tugeva pesa on see pununud vanaemade kiiktoolide kõrval paikneva lõngakorvi sisse. Soovitaks sealt eemale hoida. Unine väsimus on lokkis juustega ja sõbralik, kuid siiski eesmärgikindel.

Viiendaks on Ohtlikul Piiril Kõikuv Vaimne Väsimus. Kuigi mulle eriti moraali lugeda ei meeldi (või tegelt vist ikke meeldib), siis OPKVV eest tahaks küll kõiki hoiatada. See väsimus ei evi inimlikke omadusi ja võib oma salakavala nipistikuga nakatunu hüsteeriasse viia. OPKVV elab enamasti Word-failides, raamatutes, fotokoopiate vahel ja raamatukogudes. „Kuidas aru saada, kas ma olen OPKVV-le aldis?“ küsib murelik tudeng vesiseid silmi välgutades. „Enamasti ei hakka see ohtlik pisik arenema, kui töötada mõistlikkuse piires. Kui olete juba nii kaua kirjutanud-lugenud, et ilmenud on eelnevalt kirjeldatud sümptomid, siis on ainult üks viis kindlaks teha, kas põete OPKVV-d või mitte. SULGEGE SILMAD! Kui silmade sulgemise järel hakkab peaajus aset leidma mingi kummaline mäng, Te kuulete karjeid ja koputusi. Kui koheselt hakkavad Teie peakeses ringi tunglema kummastavad pildid, siis pange arvuti hästi rahulikult kinni. Lahkuge ruumist vaikselt. OPKVV on tegelikult lollakas loom. Hea toit ja mõningane uni peaks väsimustaseme jälle üleväsimuseni taandama."

Lõpetan siinkohal ja lähen jälle magama.

Pole vist tarvis mainidagi, et tänane postitus annab mu hetkeseisundist üpriski hea ülevaate.

Kust leida inspiratsiooni?

Kui Maalehe ilmatargad täna kuulutasid, et soojaks läheb alles mais, siis ma neelasin oma 100 ml vihapisaraid alla ja mõtlesin, et nüüd aitab. Ma ei viitsi enam oma pead norgu lasta selle lumemassi ja neetud öise külma pärast. Ma kuulutan välja sõja! Ma asun otsima inspiratsiooni, entusiasmitükke, et väljas toimuvat lihtsalt eirata. Kui kellelgi on mõtteid, kuidas kirgastust ammutada, siis andke aga teada. Mina ise leidsin natukenegi värvi järgnevast:

Kooli kaudu tutvusin sellise leheküljega estosololoarreglamosentretodos.org (hispaania, katalaani, baski ja galeegi keeles), mille eesmärk on kriisiajal inimestesse usku süstida, enesekindlust tagasi anda, inspireerida. Liikumise tuumaks on niisiis tõik, et kui me ise olukorda ei paranda, et leia vastumürki praegu valitsevale kriisimaigulisele tumemeelsusele, siis kes seda ometigi meie eest teeb? Kui me inspireerime endid ja teisi, siis peaks ju mõnusam olla olema. Tähendab, ma ei soovi siin mingit usku kuulutada ja ma ei soovi, et see sissekanne tuleks mingil moel cheesy-sentimentaalne, kuid jah, mõni lugu sellelt saidilt puudutas mind. Nimelt oli sellesse veebikeskkonda oma videokese üles laadinud Ana Corbella, kes on esimene naine maailmas, kes ületas üksinda Atlandi ookeani 6,5-meetrise purjepaadiga. Teele asus ta Prantsusmaalt ja sihtpunktiks oli Brasiilia. See retk ei olnud kindlasti mitte lihtsate killast, sest esiteks oli keelatud igasugune kommunikatsioon välismaailmaga, lisaks tuli päris palju üleval olla (mis päädis unepuudusest tekkinud hallutsinatsioonidega) ning toiduainete hulk oli piiratud. Mind lihtsalt inspireerib tolle naise sihikindlus ja elujaatavus ning too, mis ta ta ütleb oma lõigu lõpus on ka tegudele ahvatlev: kui sa endale püstitatud (raske) eesmärgi täidad, siis on see ju lihtsalt suurepärane, kui mitte, siis kahtlemata oled sa siiski teinud rohkem, saavutanud palju enam, kui kohe alguses lihtsalt käega lüües. Lugesin seda hommikul ja tundsin, et lihastesse tuleb jõud ja ajusse mõte. Muidugi surusin ma endas alla mõtte Piritale sõita ja mõni paadilobudik üürida, kuid väga motiveeriv oli see siiski.

Lisaks aitab hirmsa kevadeiha vastu kollase ruloo allatõmbamine ja teesklemine, et termomeeter näitab 25 sedasamust, no kuidas seda nimetatigi, plusskraadi. Ja siis aitab veel suures koguses kange kohvi joomine. Urrrr.

Abrazos,

Merlin

Väike armas kükloop

Prantsuse sümbolistil Odilon Redonil on maal kollasest kükloobist, kes on nii armastusväärne, et väärib blogisissekannet. Huvitav on ikkagi see kunsti toime inimesele. Teie laupäevahommikut jääb rõõmustama siis too ükssilm.

Paid.

Ideaalne romaan

Müts-müts-müts kukuvad vintskapilt tumedatele ja juba kuumadele katusekividele läbimärgunud ja allaandnud lumeloomad. Mul tõusevad juuksed heameelest püsti, kui mõtlen, et varsti on kevad.

Aga...

Kolumbiast pärit sõnamaagilt Gabriel García Márquezelt küsiti kunagi, milline on tema jaoks ideaalne romaan. Vastuseks kostis mees, et parim romaan on absoluutselt vaba, tekst, mis ei eruta lugejat ainult oma poliitiliste ja sotsiaalsete sisude poolest, vaid oma võime tõttu tungida läbi reaalsuskihist, purustada see sfäär, mis meie ümber iga päev monotoonselt laiutab. Parim romaan pöörab reaalsuse teistpidi ja näitab, mida huvitavat pakub selle teine pool.

Eestist pärit lugejalt Merlinilt küsiti kunagi, milline on tema jaoks ideaalne romaan. Vastuseks kostis too, et parim romaan asetub ilusasti lugeja hinge, täites ka kõik hingeõõnsused ja -uurded, kohaldudes täpselt ruumiga, mõjudes nõnda palsamina. Ideaalne romaan asub pehme pai ja valusta kõrvakiilu vahel. Parim romaan on kirjutatud nii, et ka aru saab. Selle laused ei ole hakitud ega ülekoormatud. Valitseb totaalne harmoonia. Paljudes väga heades romaanides on kõik korras ja head-paremat on külluses ning tõesti ei puudu sealt mitte midagi, KUID ideaalne romaan võidab väga head romaani sellega, et ka sellest ei puudu miskit, kuid ei ole ka midagi ÜLE. Absoluuthearomaan tekitab äratundmisrõõmu, see näitab kas vanas või uues valguses kogetut – kujutab tuttavlikke tundeid, situatsioone, joonistab karaktereid, mis meis vastukõla tekitavad. Ideaalne romaan paneb värisema ja täidab meeled kollase sooja tundega.

Sööge kuivatatud banaane!

Igavesti teie Merlin.

Teisipäeval naelast

Arvo Valtonil on novell Roostetanud nael, mis mulle ei meeldi. Kuid mulle meeldib üks seik sellest. Nimelt on selles tekstis peremehel üpriski tavaline hobi koguda kaminasimsile erinevaid reisimeeneid, mida on sellel konkreetsel isendil tõesti juba väga palju. Ja nagu kirss tordil „särab“ nende nipsasjakeste vahel täiesti lihtlabane roostetanud nael. Ei pea olema nupukaim nupukaist, et taibata, millise asja vastu tunnevad külalised enim huvi. Ei, see ei ole aafrika juuksenõel ega kujuke Kesk-Ameerikast, vaid NAEL. Odav ja vana, näotu roostekorraga kaetud naelajupp.

Head päeva jätku!