Seitse asja (sõltuvust), mis aitavad argipäeva lohutamatuse vastu

Niisiis toon ära seitse asja ehk naudingukillukest (sõltuvust), mis hoiavad mind elus nukral argipäeval. Kurblikul kevadeihalisel toonil asetan need siia tähtsuse mittejärjekorras:

1. Ma olen sõltuvuses hommikukohvist. See tähendab reaalselt seda, et kui ma oma laia kollast tassi mõrkja vedelikuga ei saa, siis puhken ma nutma ja rullin end mööda koridori põrandaid. Ja oluline on just nimelt hommiku aspekt, päeva jooksul minetab kohv oma tähenduse.

2. Veel olen ma sõltuvuses soojast tundest, mida tekitab esimene korralik päikeselaks nahal. Kihisev ja kõikvõimas tunne on see, noored. Ja kui keegi ähvardaks minult selle riisuda, kaotaks elu oma sära. Juba praegu, „kuumal“ märtsihommikul, circa kell 8:30 paneb päikeseratas kiharad virvendama ja teeb olemise kuumaks.

3. Jah, argipäeva aitab õhtusse veeretada see, kui inimestele kevad pähe hakkab, kui tänavale ilmuvad pisikesed seelikud ja rohkem naeratavamaid suid. Kevade lähenemine muudab argipäeva pidusemaks, sammu kergemaks ja mõtted vallatumaks. Tule, kevad, Eesti rahvas ootab sind!

4. Oh seda head tunnet kontides, kui läbi on näritud kohustuslikus korras läbi närida antud tekst. Kui see on kenasti läbi töötatud, alla joonitud ja märkmestatud. Muidu ei kvalifitseeru see seitsme lepitava asja hulka: see peab olema kohusetundlikult läbi võetud.

5. Argipäev läheb läikima, kui õhtusse on planeeritud rutiini lämmatav sündmus. Olgu see siis mõni hea film või kaks vaba tundi lugeda paksu põnevusromaani. Mulle kui patoloogilisele planeerimisfriigile mõjub hästi, kui peas kordi esitatud küsimusele „Mida ma õhtul teen?“ on hiljemalt pärastlõunaks kenasti vastus struktureeritud.

6. Tulbid. No comments. Sügisel astrid.

7. Venitusharjutused. „Tasub proovida,“ ütleb venitusguru. Kui selline krõbistav ja jube valus seeria venitusi kella viie ajal läbi teha, siis keeb veri kella üheteistkümneni välja. Tõestatud. Venituste seeria peaks olema võimalikult piinarikas, sest piina ja hilisema rauge naudingu suhe on omavahel tihedas seoses. Urr.

Nii ongi.

Et oleks head.

Uue raamatu avamisest

Kui su ees ootab lugemist uus raamat, siis su ees seisab terve uus suur maailm. Sel hetkel on veel kõik võimalik. Sa loodad alati salamahti, et sellest saabki sinu kõikide aegade lemmik. See võib tuua pöörde su ellu, painutada su isiksust, teha sinuga imelisi asju. Kõik tegelased võivad saada veel su meeliskangelasteks. Tegevuspaigad võivad langeda ühte su lapsepõlve lemmikpaikadega, karakterid võivad täita eesmärke, millest oled alati unelenud. Serveeritakse roogasid, mille lõhnu sa imehästi ette kujutad.

Ma alustasin eile Carlos Ruiz Zafóni „Ingli mänguga“ ja mu ootused on väga kõrged. Otsustasin lugeda aeglaselt, detailidesse süüvides, nii lugesin eile kümme lehekülge ja kavatsen tänagi aeglaselt liikuda. Meeldib-meeldib-meeldib.

Perfektsionismist

Pärast ühe teatava poleemikat tekitanud linateose nägemist (ei tasu vist mainidagi, et nautisin iga hetke sellest filmist, meeled olid avali, silmad-kõrvad pinges ja mõte liikuv), olen rohkem kui enam mõelnud täiuseihalusest.

Kord pidin avalikult kõnelema, see oli aastal 2005 ja ma rõhusin just nimelt sellele, et mitte mingil juhul ei tohi rahulduda keskpärasusega. Tollal tundus tavalisus minu jaoks kõige halvem asi üldse. Keskpära oli saadanast, õõvastav kaelasooniv asi, originaalsuse kadu, maailma lõpp. Täna pean küsima, kas see tõespoolest ongi nii? Kas mu noorusjoovastuses väljahõigatud põhimõtted peavad vett? Jah, keskpärasus on jube. Karakter on tore. Igavus on jube. Omapära erutab. Kuid kust jookseb piir täiuslikkuse järele ihalemise ning hullumeelsuse vahel? Kas seda piiri on võimalik paika panna ja mõõta? Miks langevad inimesed mingi eluvaldkonna lõksu ja satuvad sellest sõltuvusse, loovutavad sellele kolm või enamgi tilka verd? Jah, kaunis, edukas, kuid omadega sassis. Kas selleni on siis lõppkokkuvõttes tarvis jõuda?

Ideaalne oleks minetada keskpära ja olla oma ala kirglik austaja (olgu see müüriladumine, kiirkiri, kohvi valmistamine, 100 meetri jooks või soololaul), olla huvitav ja mitmekesine. Kuid vaadata ringi, õppida uusi asju, mõelda avaralt, analüüsida oma tegusid, oma eesmärkide ja soovide teostatavust.

Kas ma targutan? Vahest tõesti. Lihtsalt see film läks mulle kuidagi valusasti hinge, just nagu pisike klaasikilluke küüne alla.. Ja hirm tuli peale. Otsida täiuslikkust, kuid säilitada terve mõistus! Jumaldada oma ala, kuid vaadata lahtiste ja suurte silmadega ringi!