Filmijutt

Täna vaatleksin väga põgusalt kahte linateost, nimelt Martin Scorsese Shutter Island’i ning Kathryn Bigelow’ Hurt Locker’it. Esmalt: mõlemaid tasub vaadata, kuna kaasahaaravus on kindlasti mõlema filmi pluss. Teisalt olen ma praegu sooritams suurt viga, sest neid filme kõrvuti käsitleda on suhteliselt meele- ja vägivaldne, niivõrd eripalgelised on need, kuid teen seda siiski. Ei tea, miks.

Shutter Island pehastab vaataja arusaamistalasid: oleme ennegi ju näinud filme, kus me ei saagi teada, kellel oli õigus, kes oli hull, kes oli tegelikult mõrvar jne. Shutter Island annab lõpuks lahenduse kätte, kuid lõpuosas filmist heitleb uudishimulik vaataja mitmete kahtluste küüsis ja üritab erinevaid tükke kokku panna. See on täitsa tore tegevus. Loomulikult on filmis mõnus aeg-ruum: tegevuspaigaks eestilikult hallitaevaline, tormialdis, mäsleva ja tormilise mere poolt igast küljest haaratud totaalses isolatsioonis paiknev saareke kriminaalsetele hullumeelsetele, aastaks 1954 ehk ajakild, mil mehed kandsid veel pikki gängsterlikke tolmumantleid ja kaabusid. Hea film, kuid siiski mitte selline, mis su maailmavaate ümber struktureeriks.

Hurt Locker’i tegevustik toimub praktiliselt tänapäevas ja pakub võhikule nagu mina suhteliselt uut laadi teavet sellest, mis võiks üldjoontes toimuda praegustes sõjakolletes, antud juhul siis Iraagis. Mida seal üleüldse tehakse, milline on üldpilt? Kummastavalt on reaalsuses sealviibinud mehed filmi peale üpris kurjad, öeldes, et mitte miski ei vasta seal tegelikult asetleidvale, et eksitud on detailides ja atmosfääri loomises. Nii on lugu vast igasuguse tõepäraselt mõjuda sooviva filmiga, kui antud temaatikat käsitlevat linateost vaatab absoluutekspert, siis leiab ta alati sadu asju, mida kritiseerida, kuna ta on selle maailmaga lihtsalt nii läbi ja lõhki kursis. Siin tulekski alla joonida, et tegemist ei ole dokumentaalfilmiga ja kõik, mida me ekraanilt näeme, on siiski FIKTSIOON. Režissöör ega kirjanik ei ole reaalsuse kopeerijad, mimeesiprintsiibi hardunud austajad, vaid siiski ka kunstnikud. Ja eeldades, et Hurt Locker’i puhul on siiski suurem osa vaatajatest inimesed, kes ei ole Iraagis viibinud, siis täidab teos üdini oma eesmärke. Oluline ei ole, kas tänavatel on piisavas koguses räppa ja prahti või mitu meest on soomusautos, vaid minu meelest emotsioon, mida sedalaadi teos tekitab. Sisemusse tekib auk, mõttetuse taju. See on ju peamine. Nii, et hea film, võib-olla isegi selline, mis maailmavaadet ümber struktureerib.

Une ülistuseks

Mõningaid nippe magusaks uneks/Inimkatse:

1. Ärgata päeval, mil viiakse läbi katse magada magusalt, varakult ja hüpata kohe voodist välja. Ekstranipp: ignoreerida sooja teki kutsuvaid hääli, niisamuti ignoreerida (siinkohal on oluline 0-tolerants) näpistavat külma, mis lööb näkku kui kõrvakiil ja võtab ära sellise asja nagu eluisu.
2. Juua kange kohv, soovitavalt pool liitrit. Vaadata mööda värisema kippuvatest kätest ja silmade ees ujuvatest spiraalidest – see on igati normaalne. Seda etappi ei tohiks alahinnata – varajasel hommikutunnil tegusaks saamine aitab kaasa üldeesmärgile.
3. Asuda tegudele. Soovituslik on mõõdukas koguses lumerookimine (antud ajahetkel võiks see olla nii umbes 3–4-tunnine lumepallide lömastamine, labidale asetamine ja esteetilise kuhja moodustamine). Vahepausid lubatud. Kui teil endil on kõik lumi roogitud ja sümmeetrilistesse kuhjakestesse vormitud, siis on aktsepteeritavad ka muud füüsilised tegevused, kuigi soovituslik oleks siiski pakkuda abikäsi (mis hoiab lumelabidat) hädas naabrile või muidu ligimesele. Niisiis: mõtle enne, kui suuskade järgi haarad, me ju ei soovi, et magusat und hakkaks häirima valutav südametunnistus.
4. Tegutseda veelgi. Kui hakkab väga igav on lubatud koristada, korrastada, kütta ahju või kaminat vastavalt võimalusele. Kükitada tule ees. Kontrollida, kas põsed ikkagi punetavad. Mõtisklus.
5. Süüa korralik lõuna. Siga vms. Magustoit obligatoorne.
6. Olla edasigi aktiivne: igasugune unelemine ja laisklemine ei ole lubatud. Mõelda katse eesmärgile. Tempida parajaks magamistoa temperatuur, vahetada linad.
7. Õhtune tualett, mida tuleks sooritada püstiselt kuuma veejoa all või horisontaalis soojas vannis. Oluline on saada väga puhtaks ja pehmeks. Parem oleks nendel hetkedel mitte ärrituda, seega keelatud on mõelda triviaalsetele igapäevamuredele ning ka metafüüsilis-eksistentsiaalsetele probleemidele.
8. Nüüd peaks katsealune tundma kontides väsimust. Kui ka pisikese pingutuse järel kontides unenooti ei tunta, ollakse ebaõnnestunud. Tunnistatagu seda! Võib proovida mõnel teisel päeval. Kui aga katsealune tajub mõnusat rammestust, siis õnnitlused – see tähendab, et katse on läbitud edukalt. Nüüd on tarvis vaid jäsemed välja sirjutada, pea patja suruda, uinuda ja magada nii-nii magusalt. Nohisemine lubatud.

Head ööd!

COOL GUYS DON`T LOOK AT EXPLOSIONS

Lõppkokkuvõttes on väga hea, et ma oma blogimõtete tähistamiseks valisin nime Mitmesuguseid avastusi, sest see aitab mul pidevalt nihverdada piiridega. Pean tunnistama (häbipuna palgeil), et ma ei jõua viimasel ajal väga palju ilukirjandust lugeda, kuna tegelen oma uurimusega, millele ühes eelmises sissekandes ka põgusalt osundasin (vabandused! vabandused!). Praegu on lugemises küll Umberto Eco Inetuse ajalugu ja Sigmund Freudi Nali ja selle seos teadvustamatusega, kuid kes teab, millal ja kas üldse jõuavad lugemiselamused blogisõnadesse. Jah... Niisiis kirjutaksin ka täna ühest huvitavast tähelepanekust, mida igamees on saanud juba pealkirjast lugeda ja mis ilukirjandusega vähemasti esmapilgul ei seostu. Vastavasisulise üllitise saab igaüks ise youtube`ist üles otsida. Kui sinu huumorisoon evib sarnasusi minu omaga, siis see sulle ka meeldib. Okei. Aga mida ma siis öelda tahan? Mida tähendab olla cool? Cool on teatavasti positiivne kategooria. Kes meist ei tahaks olla cool? Kuid tegelikult viitab see ju jahedusele. Küsiti ka ühes nüüdseks klassikaks kujunenud poplaulus What´s cooler than being cool? – Ice cold. Vot ice cold mina küll enam olla ei tahaks. See on juba kraad kangem olelus. Cool aga on vinge ja enamasti ihaldusväärne staatus. Vanasti tähendas see võib-olla pigem arrogantset ja hoolimatut tüüpi/tüüpinnat, kuid täna kasutan mina ka suure ja sooja südamega inimese tähistamiseks märksõna cool. (Muideks, kas tüüp on sinu jaoks pigem meeste- või naisterahvas?)

Aga nüüd laulu juurde. Selle oopuse järgi on coolid need tüübid, kes millegi õhkamise järel slow-motionis minema jalutavad, heitmata ühtegi pilku selja taga aset leidvale kaosele. Ja vaadates neid klippe, kipub tahes-tahtmata muie näole: eriti kurjad vennad (niisiis näiteks Javier Bardemi, Will Smithi, Denzel Washingtoni, mütsiga Mark Wahlbergi tegelaskujud) kõnnivad mind-ei-huvita-ilmega rahulikult õhku lendava objekti juurest eemale. Urr. Seems like these days the whole world`s on fire. The more you ignore it, the cooler you look. Või Who`s got time to watch an explosion? on kindlasti laulu võtmeread. Noh enivei on selle loo eesmärgiks katarsis – see puhastab meeled igasugusest risust ja jätab lõpuks alles vabastava mul-on-savi-ätituudi. Kõik need ägedad vennad, keda suurelt ekraanilt imetluse ja hirmuvärinaga vaadatakse, tuuakse kõrgetest sfääridest alla keldrisse. Nende jumalikkus kustutatakse ning kõik hakkab tunduma naljakana. Hea tunne on nii.

Ja nüüd tegudele.

Veidike seda sõbrapäevajuttu

Täna on sõbrapäev. Olen teadlik, et paljudes tekitab see päev ebamugavustunnet või isegi raevu. Enamik väidab, et neid see ei huvita. Mina päris nii öelda ei saa. Loomulikult on kole minna Sellusse ja avastada end ühtäkki ümbritsetuna roosadest südamekestest ja vahukommidest, kuid sellest võiks ju tegelikult üle olla. Närvivapustus valentinipäeval valentinipäevast ei ole just kõige meeldivam stsenaarium. Loid ja ükskõikne olek on nõnda tavapärane. Ja kui absoluutselt iga päev õnnelik olla, siis pole tõepoolest erilist vahet.

Jah, valentinipäeval on ameerikalik-kommertslik lehk küljes, kuid südatalvel on tegelikult päris meeldiv midagigi tähistada. Nii tähistan ma ka vastlapäeva ning kuklid poes juba värisevad (teisipäevani, muhahaha)! Aga jah, miks mitte end lihtsalt lõdvaks lasta? Ning segada kiiruga kokku vahukoor, maasikad, küpsised ja lehmakommid ning oodata kuni külmas selle massiga midagi maagilist juhtub. Ja pärast see hirmkiiresti hävitada. Khm, kuri kriitik vangutab praegu pead: „Mida ta küll endale lubab? Lubab raamatutest kirjutada ja kirjutab filmidest. Nüüd on suisa tühja-tähja peale aega raiskama hakanud.“ Seekord ma ignoreerin kriitikut. See sissekanne on 100 % literatuurivaba.

Arreola Mutid

Mehhiko kirjanik Juan José Arreola kirjutab ühes oma miniatuuris muttidest, noh nendest loomadest. Tükk on Jüri Talveti poolt ka eesti keelde ümber pandud, nii et, kes tunneb endas Arreola-himu kasvavat, haaraku raamaturiiulist kogumik Mehhiko novell. Mutid on oma lakoonilisuses (15 rida) nõnda õudne ja naljakas samaaegselt, et võta siis näpust, kas tunda kurbust või naerda elu absurdsuse üle. Räägib teine siis sellest, et põlluharijad on pikalt hädas olnud muttidega ja lõpuks taibanud, et kõige parem relv kahjurite vastu on AUK (agujero). Võitluses muttidega kasutatakse nüüdsest peale auke, mis ulatuvad maakera pulbitsev-keevasse tuuma ja: pole vist tarvidust lisada, et nad seal söestudes vältimatult hukkuvad. Oh jah. Mutid on lühinägelikud ja seega ei oska nad tavalisi auke (mille eest nad vastutavad on) eristada saatuslikest. Pigem võiks öelda, et mingi kummalise tumeda jõu tõttu eelistavad loomakesed „sügavamaid“ auke. Ja lõpp kõlab niii: Neid võib näha pühalikus reas suundumas kohutava surma poole, mis teeb nende tavalistele keerdkäikudele vertikaalse lõpu. (ai see on hea koht, lihtsalt pidin joone alla tõmbama) Hiljaaegu tehti kindlaks, et ühest tõhusast august piisab iga kuue hektari anastatud maa peale. Igal juhul tekkinud on vastuvõtukriis – see on nii jube, aga miks ma siis ometigi naeran? Njaa, seepärast see tükk mulle meeldibki ja Arreola üldse. Ta nimelt on elu tuuma kätte saanud ja loomeks vorminud.

Reede õhtul

On ju nii, et mingisugune muusikapala või raamat või nähtud etendus vms jääb meile meenutama mingisugust kindlat eluperioodi (muidugi kui kunstielamus on olnud terav), mingit head või halba hetke, toob nõnda reljeefselt meelde selle hetke emotsionaalse seisundi, tegevusliinid ja mõttemallid. Mingid aistingud lihtsalt on kleepunud kindlate teoste külge. Üritaksingi täna kokku võtta mõne kindla kirjandusteosega tekkiva tundmuse või pigem suvalised assotsiatsioonid, mis mõne raamatuga seoses tekivad, ükskõik kui eesmärgitu see ülesanne tegelikult on. Nimekiri on juhuslik ja üdisubjektiivne, nagu terve see postitus üleüldse. Kuid seda on hirmus vabastav teha. Nii et kui keegi soovib lõdvestuda, siis sauna ja lumerookimise kõrval on isiklike lugemistundmuste nimekirja koostamine väga vabastav. Kirjutada tuleks automaatselt.

Sofi Oksanen Puhastus – mustikad, sompus ilm, väga mustad tähed valgel paberil.

Anonüümne Tormese Lazarillo – öö ja kohutav nälg, tudengipõlv, kukehelbed, Tartu ülikooli raamatukogu, märtsisula.

Tiina Laanem Väikesed vanamehed – hot-dog.

Montaigne Esseed – väga suur monitor, kaustik, Oscarid.

Vladimir Nabokov Lolita – valge seelik, tenniseväljakud, soe suvi (päiksega), pitsid, roosad ridikülid, kruusatee, Helsinki, Gadamer, jäätisetopsi kaant limpsiv vöödiline kass (Nurr).

Mari Saat Lasnamäe lunastaja – voodi ja hääletu televiisor, maiõhk, diagonaal, kiire dušš. „Sahh-sahh,“ ütleb kask.

Eduard Vilde Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid – Tallinn-Tartu buss, külm, ummik, hambaarsti ooteruum, pruun.

Lev Tolstoi Anna Karenina – kuum suvi, odav, kuid väga hea valge kardin, mis hõljub niimoodi vaikselt, no teate küll, enamasti hõljub see nii küll filmides, aga vaikse suvise tuulehoo puhul võib seda juhtuda ka reaalses elus, ujumisrõngad, kohvitass aknalaual.

Gabriel García Márquez Sada aastat üksildust – palavik, õlipastellid, talv, Mustamäe ja trollibussid, jube hall.

Jan Kaus Tema – kuum pruun muld ja saunasein, katus, nõgesetee, jaanipäev, pisike rõõmus tüdruk.

Anna-Maria Penu Minu Hispaania – vihmane hommik, suitsuvorstiga muffinid, kergejõustik, kolm sõbratari.

Hiram Mõru maik – väikelinna kalmistu, vann.

Thomas More Utoopia – Toomemägi kevadel, sepik, punane seostega pluus, trepp.

Maimu Berg Ära – liinibuss number 18 ja ka Tallinn-Tartu rong, see, mis peatub ka kõikides väikestes kohtades ja kus pingid on vastamisi, peahoone.

William Somerset Maugham Inimorjusest – paksemat sorti tekk, kardinad päev läbi akna ees, Selveri leivamagustoit, mis aastal 2005 veel vaid vahukoore järele ei maitsenud, kollane.

Tegelikult ma tõepoolest ei oska öelda, mis selle kõige eesmärk võiks olla. Las ta siis olla siin niisama. Piu-piu.

Milan Kundera Olemise talumatu kergus

Lõpuks jõudsin ma Olemise talumatu kerguse re-lugemisega lõpuni. Võttis aega, aga asja sai. Peaks vist mainima, kuigi üldse ei tahaks hakata siinkohal vabandama ja ennast õigustama, et ma ei jõua hetkel eriti palju ilukirjandust lugeda, kuna kirjutan ühte uurimust, mis on Oluline ja Tähtis etc. ning seetõttu olen ma praegu absoluuthõivatud teoreetilise materjaliga.

Milan Kundera on autor, kelle töödest on (vähemasti tema enda sõnutsi) üle müdistanud selline kari köndistavaid tõlkijaid, et tema loome on surnuks tallutud ja märja laiguna tühermaale vedelema jäetud. Põhimõtteliselt kuulub Kundera lugemine tõlkes (mehe enda jaoks) pühadusteotuse valda. Lugesin minagi tõlget ja usun, et see on päris hea. Aga miks need tõlkijad siis nii pahad on? Romaanikunsti kuuendast osast Kuuskümmend üheksa sõna leiame uudistades, et Kundera Nalja tõlgiti 1960. aastate lõpus hoogsalt: kvantiteet teadegi ei ole seesama, mis kvaliteet. Prantsuse keelde tõlkija ilustas Nalja stilistiliselt, inglise keelde tõlkija komponeeris teose ümber ja jättis välja (igavamad) kohad, mitmed võtsid pähe Kundera pikemad laused lühemateks vormida ning lisaks tõlkisid usinasti ka inimesed, kes ei mõistnud sõnagi tšehhi keelt. Eks selline asi ajab vist kirjaniku marru küll... Nii asus Kundera oma tõlkeid redigeerima ja see viis iga sõna hoolika kaalumiseni ja see siis antud sõnaraamatu – Kuuskümmend üheksa sõna – koostamiseni, milles omakorda võib leida tugimõisteid tänasele peategelasele – Olemise talumatule kergusele. Niisiis, minu mõttekäik: Paha tõlge > Paha tõlke paremaks tegemine > Suur huvi sõna kui sellise vastu > Isiklik sõnaraamat > Olemise talumatu kergus.

Nõnda võibki tunduda, et Kundera loomet on üpriski hea lugeda, hoides kõrval ning uurides paralleelselt mehe enda poolt koostatud sõnaraamatut. Iseasi, kas me tõepoolest peaksime nii väga uurima, mida autor on kindla mõistega mõelnud? Kas mind peaks kõigutama, mida on Kundera mõelnud mõistete ʻirooniaʼ ja ʻunustusʼ all? Kas minu enda arvamus ei peaks olema primaarne? Kas ei peaks olema oluline just see, mida iga lugeja ise tekstist välja loeb? Küll aga on mõned Kundera sõnastiku seletused huvipakkuvad: näiteks sissekanne KOGENEMATUS, mis ka romaanis rõhu all on ja millega viidatakse sellele kui inimeksistentsi lahutamatule tingimusele. Siis KORDUS, nimelt ei usu Kundera, et eksisteerib selline asi nagu sünonüüm, igal sõnal on oma tähendusväli ja see on kordumatu, asendamatu. Seega kui Tolstoi Anna Karenina originaali algusosas korratakse sõna ʻkoduʼ kaheksa korda ning prantsuskeelses tõlkes on ʻkoduʼ kasutatud ÜKS kord, siis on see lihtsalt rõve. Ja siis mõte oopusest (ettevaatust, rääkima hakkab klassikalises muusikas ebapädev inimloom): heliloojad nummerdavad ja annavad oopuse nime vaid n-ö kehtivatele heliteostele, nendele, millega nad on enim rahul, puhastades nii magusad viljad kõvadest seemnetest. Ka kirjanikud võiksid nii teha – puhastada välja meistriteoste ümbert, nii et alles jääks vaid parim. Ohh, see mõte on nõnda virgutav... Lisaks ei sallinud Kundera biograafe ja teose positivistlikku lahangut. Ja hea on ka Kundera mõte vanadusest ning sellest, et vana olla on vabastav, kuna siis ei pea mitte kellelegi aru andma, mitte kellelegi meeldima, võib totaalselt ignoreerida karja ja lihtsalt olla. Nii ja nüüd ei ole ma ikka veel romaanini jõudnud. Hüpotees oli: Kundera kasutab oma tegelastele kallal vägivalda.

Pärast re-lugemist. Pirukad/hüpoteesi paikapidavusest:

Öine vs päevane kirjandus: Franzi abikaasa Marie-Claude räägib öistest ja päevastest autoritest, esimeste hulka liigitab ta näiteks Stendhali. Marie-Claude muidugi on suhteliselt ebameeldiv tegelaskuju, kes usub, et subjektiivsetes kunstiküsimustes saab eksida ning kellele meeldib oma arvamust peale suruda. Kuid mõtiskleda öiste ja päevaste autorite üle on huvitav. Jagame gruppidesse Tõnu Õnnepalu, Sofi Oksaneni, Andrus Kivirähki, Mati Undi, Eduard Vilde, Cervantese, Haruki Murakami, Juan Rulfo ja Federico García Lorca. Hmm, põnev.

Ja siis see mõte küsivast lapsest: romaanis on lõik, mis on asetatud sulgudesse, milles nenditakse, et kõige olulisemad küsimused on naiivsed, need küsimused, mida esitavad lapsed ehk need küsimused, millele ei ole vastust, sest nende küsimustega on paika pandud inimliku eksistentsi piirid.

Õhtuseks mõtlemiseks tee kõrvale: Iga prantslane/eestlane/... on erinev. Kuid kõik näitlejad/õpetajad/... kogu maailmas sarnanevad üksteisega.

Karjäärivalikul (võib-olla suhtuda väikese kriitikaga): Ta (Tomaš) tegi asju, millest tal polnud sooja ega külma (pesi aknaid), ja see oli ilus. Ta sai korraga aru nende inimeste õnnest (seni oli ta neid alati haletsenud), kes teevad sellist tööd, milleks neid ei sunni mitte mingisugune sisemine „es muss sein!“ ja mille nad võivad unustada hetkel, mil nad luahkuvad tööpostilit. ... Tema eriala (kirurg) „es muss sein!“ oli olnud nagu vampiir, kes oli ta verest tühjaks imenud. Ja Faust leidis inimliku õnne kraavikaevamisest. Mõtlemisainet hommikuse hambapesu juurde.

Test: kas sina oled eepiline või lüüriline seeliku-/püksikütt a`la Kundera:

Lüüriline kütt:

□ valib sarnase malli järgi (näiteks alati lühike naine või alati pikk kitsehabemega mees – seega ei pane kaaslased tähelegi, kui ta ilmub seltskonda kellegi uuega, nii õnnestub vältida ka hukkamõistu);

□ valib alati kaaslase, kes sarnaneb talle endale (näiteks on mõlemal kandilised põlved ja sama lemmikkirjanik);

□ omab ettekujutust ideaalkaaslasest.

□ ajab nimesid sassi.

Eepiline kütt:

□ huvitub kõikidest vastassoost olenditest – mitte miski ei saa talle pettumust valmistada;

□ tegutseb kui kollektsionäär – klassikaline ilu on tema jaoks möödunud päev;

□ on oma harjumustest teadlik ning ei ilmu mitte kunagi seltskonda armukesega.

Loomulikult peetakse siin silmas vaid mehi, kuid mina lisasin siia ilmselgetel põhjustel ka naised. Eepiline seelikukütt on loomulikult peategelane Tomáš, kelle truudusetus moodustab ühe romaani peatelgedest.

Hüpoteesi kinnitus: tõepoolest tunnen ma end puudutatuna, kui loen romaanist selliseid lauseid: Ja jälle näen ma Tomášt nii, nagu ta ilmus päris romaani alguses. Kes on see mina? Mis õigusega ta midagi sellist ütleb? Nagu ma olen ütlenud, tegelaskujud ei sünni nagu elavad inimesed emaihust, vaid ühest situatsioonist, lausest, metafoorist. Või: Minu romaani tegelaskujud on minu enda võimalused, mis pole teostunud. Või: käesoleva romaani kolmandas osas ma jutustasin. Ühesõnaga on Kundera oma ajas olnud ultramoodne ning lõhkunud arusaama, et kunst peab peegeldama reaalsust. Noh, iseenesest see polegi nii moodne mõte. Kuid autor on justkui mingi deemon, kummitus, kes vahete-vahel teksti sisse murrab ja lugejale märkimisväärset valu põhjustab. Miks muutuvad kõik Teresad-Franzid-Sabinad minu jaoks nukkudeks, šabloonideks, elututeks köntideks, kui autor äkki ütleb, et tema on midagi jutustanud ja tema on midagi öelnud. Kuid miks arvan ma, et see mina tekstis on tingimata autor? Äkki on see siiski sõltumatu jutustaja? Aga miks ma tunnen siis sellist vastumeelsust? Sõltumatu jutustaja peaks orgaaniliselt teksti sulama, mitte sooritama selle kallal lihunikutööd. Ma olen vist üdini vanamoodne, kuid sellisel robustsel kombel teksti, fiktsionaalsesse maailma sekkumist ma välja ei kannata. Kahju, sest mõni mõte teosest on hirmus hea. Imelik, et ma ikkagi selle teose uuesti lugeda võtsin. On vist mingisugune oluline teooriagi, mis väidab, et ilukirjanduse headuse kategooriaks ongi üleloetavus ehk kui oleme mingi raamatu läbi lugenud ja tajume, et soovime seda veel lugeda või jõuame tõepoolest ülelugemiseni, siis on tegemist kvaliteetikirjandusega. Sellisel juhul on Milar Kundera romaan Olemise talumatu kergus minu jaoks hea kirjandus. Otsustagu nüüd igaüks ise.