Kust leida inspiratsiooni?

Kui Maalehe ilmatargad täna kuulutasid, et soojaks läheb alles mais, siis ma neelasin oma 100 ml vihapisaraid alla ja mõtlesin, et nüüd aitab. Ma ei viitsi enam oma pead norgu lasta selle lumemassi ja neetud öise külma pärast. Ma kuulutan välja sõja! Ma asun otsima inspiratsiooni, entusiasmitükke, et väljas toimuvat lihtsalt eirata. Kui kellelgi on mõtteid, kuidas kirgastust ammutada, siis andke aga teada. Mina ise leidsin natukenegi värvi järgnevast:

Kooli kaudu tutvusin sellise leheküljega estosololoarreglamosentretodos.org (hispaania, katalaani, baski ja galeegi keeles), mille eesmärk on kriisiajal inimestesse usku süstida, enesekindlust tagasi anda, inspireerida. Liikumise tuumaks on niisiis tõik, et kui me ise olukorda ei paranda, et leia vastumürki praegu valitsevale kriisimaigulisele tumemeelsusele, siis kes seda ometigi meie eest teeb? Kui me inspireerime endid ja teisi, siis peaks ju mõnusam olla olema. Tähendab, ma ei soovi siin mingit usku kuulutada ja ma ei soovi, et see sissekanne tuleks mingil moel cheesy-sentimentaalne, kuid jah, mõni lugu sellelt saidilt puudutas mind. Nimelt oli sellesse veebikeskkonda oma videokese üles laadinud Ana Corbella, kes on esimene naine maailmas, kes ületas üksinda Atlandi ookeani 6,5-meetrise purjepaadiga. Teele asus ta Prantsusmaalt ja sihtpunktiks oli Brasiilia. See retk ei olnud kindlasti mitte lihtsate killast, sest esiteks oli keelatud igasugune kommunikatsioon välismaailmaga, lisaks tuli päris palju üleval olla (mis päädis unepuudusest tekkinud hallutsinatsioonidega) ning toiduainete hulk oli piiratud. Mind lihtsalt inspireerib tolle naise sihikindlus ja elujaatavus ning too, mis ta ta ütleb oma lõigu lõpus on ka tegudele ahvatlev: kui sa endale püstitatud (raske) eesmärgi täidad, siis on see ju lihtsalt suurepärane, kui mitte, siis kahtlemata oled sa siiski teinud rohkem, saavutanud palju enam, kui kohe alguses lihtsalt käega lüües. Lugesin seda hommikul ja tundsin, et lihastesse tuleb jõud ja ajusse mõte. Muidugi surusin ma endas alla mõtte Piritale sõita ja mõni paadilobudik üürida, kuid väga motiveeriv oli see siiski.

Lisaks aitab hirmsa kevadeiha vastu kollase ruloo allatõmbamine ja teesklemine, et termomeeter näitab 25 sedasamust, no kuidas seda nimetatigi, plusskraadi. Ja siis aitab veel suures koguses kange kohvi joomine. Urrrr.

Abrazos,

Merlin

Väike armas kükloop

Prantsuse sümbolistil Odilon Redonil on maal kollasest kükloobist, kes on nii armastusväärne, et väärib blogisissekannet. Huvitav on ikkagi see kunsti toime inimesele. Teie laupäevahommikut jääb rõõmustama siis too ükssilm.

Paid.

Ideaalne romaan

Müts-müts-müts kukuvad vintskapilt tumedatele ja juba kuumadele katusekividele läbimärgunud ja allaandnud lumeloomad. Mul tõusevad juuksed heameelest püsti, kui mõtlen, et varsti on kevad.

Aga...

Kolumbiast pärit sõnamaagilt Gabriel García Márquezelt küsiti kunagi, milline on tema jaoks ideaalne romaan. Vastuseks kostis mees, et parim romaan on absoluutselt vaba, tekst, mis ei eruta lugejat ainult oma poliitiliste ja sotsiaalsete sisude poolest, vaid oma võime tõttu tungida läbi reaalsuskihist, purustada see sfäär, mis meie ümber iga päev monotoonselt laiutab. Parim romaan pöörab reaalsuse teistpidi ja näitab, mida huvitavat pakub selle teine pool.

Eestist pärit lugejalt Merlinilt küsiti kunagi, milline on tema jaoks ideaalne romaan. Vastuseks kostis too, et parim romaan asetub ilusasti lugeja hinge, täites ka kõik hingeõõnsused ja -uurded, kohaldudes täpselt ruumiga, mõjudes nõnda palsamina. Ideaalne romaan asub pehme pai ja valusta kõrvakiilu vahel. Parim romaan on kirjutatud nii, et ka aru saab. Selle laused ei ole hakitud ega ülekoormatud. Valitseb totaalne harmoonia. Paljudes väga heades romaanides on kõik korras ja head-paremat on külluses ning tõesti ei puudu sealt mitte midagi, KUID ideaalne romaan võidab väga head romaani sellega, et ka sellest ei puudu miskit, kuid ei ole ka midagi ÜLE. Absoluuthearomaan tekitab äratundmisrõõmu, see näitab kas vanas või uues valguses kogetut – kujutab tuttavlikke tundeid, situatsioone, joonistab karaktereid, mis meis vastukõla tekitavad. Ideaalne romaan paneb värisema ja täidab meeled kollase sooja tundega.

Sööge kuivatatud banaane!

Igavesti teie Merlin.

Teisipäeval naelast

Arvo Valtonil on novell Roostetanud nael, mis mulle ei meeldi. Kuid mulle meeldib üks seik sellest. Nimelt on selles tekstis peremehel üpriski tavaline hobi koguda kaminasimsile erinevaid reisimeeneid, mida on sellel konkreetsel isendil tõesti juba väga palju. Ja nagu kirss tordil „särab“ nende nipsasjakeste vahel täiesti lihtlabane roostetanud nael. Ei pea olema nupukaim nupukaist, et taibata, millise asja vastu tunnevad külalised enim huvi. Ei, see ei ole aafrika juuksenõel ega kujuke Kesk-Ameerikast, vaid NAEL. Odav ja vana, näotu roostekorraga kaetud naelajupp.

Head päeva jätku!