Seitse asja (sõltuvust), mis aitavad argipäeva lohutamatuse vastu

Niisiis toon ära seitse asja ehk naudingukillukest (sõltuvust), mis hoiavad mind elus nukral argipäeval. Kurblikul kevadeihalisel toonil asetan need siia tähtsuse mittejärjekorras:

1. Ma olen sõltuvuses hommikukohvist. See tähendab reaalselt seda, et kui ma oma laia kollast tassi mõrkja vedelikuga ei saa, siis puhken ma nutma ja rullin end mööda koridori põrandaid. Ja oluline on just nimelt hommiku aspekt, päeva jooksul minetab kohv oma tähenduse.

2. Veel olen ma sõltuvuses soojast tundest, mida tekitab esimene korralik päikeselaks nahal. Kihisev ja kõikvõimas tunne on see, noored. Ja kui keegi ähvardaks minult selle riisuda, kaotaks elu oma sära. Juba praegu, „kuumal“ märtsihommikul, circa kell 8:30 paneb päikeseratas kiharad virvendama ja teeb olemise kuumaks.

3. Jah, argipäeva aitab õhtusse veeretada see, kui inimestele kevad pähe hakkab, kui tänavale ilmuvad pisikesed seelikud ja rohkem naeratavamaid suid. Kevade lähenemine muudab argipäeva pidusemaks, sammu kergemaks ja mõtted vallatumaks. Tule, kevad, Eesti rahvas ootab sind!

4. Oh seda head tunnet kontides, kui läbi on näritud kohustuslikus korras läbi närida antud tekst. Kui see on kenasti läbi töötatud, alla joonitud ja märkmestatud. Muidu ei kvalifitseeru see seitsme lepitava asja hulka: see peab olema kohusetundlikult läbi võetud.

5. Argipäev läheb läikima, kui õhtusse on planeeritud rutiini lämmatav sündmus. Olgu see siis mõni hea film või kaks vaba tundi lugeda paksu põnevusromaani. Mulle kui patoloogilisele planeerimisfriigile mõjub hästi, kui peas kordi esitatud küsimusele „Mida ma õhtul teen?“ on hiljemalt pärastlõunaks kenasti vastus struktureeritud.

6. Tulbid. No comments. Sügisel astrid.

7. Venitusharjutused. „Tasub proovida,“ ütleb venitusguru. Kui selline krõbistav ja jube valus seeria venitusi kella viie ajal läbi teha, siis keeb veri kella üheteistkümneni välja. Tõestatud. Venituste seeria peaks olema võimalikult piinarikas, sest piina ja hilisema rauge naudingu suhe on omavahel tihedas seoses. Urr.

Nii ongi.

Et oleks head.

Uue raamatu avamisest

Kui su ees ootab lugemist uus raamat, siis su ees seisab terve uus suur maailm. Sel hetkel on veel kõik võimalik. Sa loodad alati salamahti, et sellest saabki sinu kõikide aegade lemmik. See võib tuua pöörde su ellu, painutada su isiksust, teha sinuga imelisi asju. Kõik tegelased võivad saada veel su meeliskangelasteks. Tegevuspaigad võivad langeda ühte su lapsepõlve lemmikpaikadega, karakterid võivad täita eesmärke, millest oled alati unelenud. Serveeritakse roogasid, mille lõhnu sa imehästi ette kujutad.

Ma alustasin eile Carlos Ruiz Zafóni „Ingli mänguga“ ja mu ootused on väga kõrged. Otsustasin lugeda aeglaselt, detailidesse süüvides, nii lugesin eile kümme lehekülge ja kavatsen tänagi aeglaselt liikuda. Meeldib-meeldib-meeldib.

Perfektsionismist

Pärast ühe teatava poleemikat tekitanud linateose nägemist (ei tasu vist mainidagi, et nautisin iga hetke sellest filmist, meeled olid avali, silmad-kõrvad pinges ja mõte liikuv), olen rohkem kui enam mõelnud täiuseihalusest.

Kord pidin avalikult kõnelema, see oli aastal 2005 ja ma rõhusin just nimelt sellele, et mitte mingil juhul ei tohi rahulduda keskpärasusega. Tollal tundus tavalisus minu jaoks kõige halvem asi üldse. Keskpära oli saadanast, õõvastav kaelasooniv asi, originaalsuse kadu, maailma lõpp. Täna pean küsima, kas see tõespoolest ongi nii? Kas mu noorusjoovastuses väljahõigatud põhimõtted peavad vett? Jah, keskpärasus on jube. Karakter on tore. Igavus on jube. Omapära erutab. Kuid kust jookseb piir täiuslikkuse järele ihalemise ning hullumeelsuse vahel? Kas seda piiri on võimalik paika panna ja mõõta? Miks langevad inimesed mingi eluvaldkonna lõksu ja satuvad sellest sõltuvusse, loovutavad sellele kolm või enamgi tilka verd? Jah, kaunis, edukas, kuid omadega sassis. Kas selleni on siis lõppkokkuvõttes tarvis jõuda?

Ideaalne oleks minetada keskpära ja olla oma ala kirglik austaja (olgu see müüriladumine, kiirkiri, kohvi valmistamine, 100 meetri jooks või soololaul), olla huvitav ja mitmekesine. Kuid vaadata ringi, õppida uusi asju, mõelda avaralt, analüüsida oma tegusid, oma eesmärkide ja soovide teostatavust.

Kas ma targutan? Vahest tõesti. Lihtsalt see film läks mulle kuidagi valusasti hinge, just nagu pisike klaasikilluke küüne alla.. Ja hirm tuli peale. Otsida täiuslikkust, kuid säilitada terve mõistus! Jumaldada oma ala, kuid vaadata lahtiste ja suurte silmadega ringi!

Vaimustuse kiituseks - kus ta küll on?

Millal viimati millestki tõsiselt õhinasse sattusid? Tegutsesid nii, et higipärlid huulil ja lõpmatusse veniv naeratus näol? Millal miski sind viimati nõnda innustas, et keha vabises ärevuslainetes? Millal tundsid, et see, mis tuleb, on lõpmata ahvatlev ja ootamist väärt? Millal tundsid võimast elujanu? Soovisid vaid tegutseda, eesmärgini püüelda, tulusat tööd teha, energiast pakatada?

Inimesed, kes suudavad vaimustuda, on õnneseened, sest see vast ongi see, mis aitab iga päev üles tõusta ja särada. Mina olen kah vaimustuja olnud, ülikooliajal võisin täiesti segaseks vaimustuda eetikast või 18. sajandi kirjanduse õppimisest. Ma võisin raskusteta vaimustuda riiuliserval ootavatest teatripiletitest (rääkimata siis etendusest endast) või mõne mahedahäälse artisti uuest loost. Vaimustus tuli peale vaba õhtu tõttu või sellest, et kapis oli veel pähkleid. Viimati sattusin ahvivaimustusse blogipidamisest (ja -lugemisest, vaimustus, mis mul siiani veel väga tugev). Kui eelmisel jaanuaril blogi pidama hakkasin, olin ma nii erutunud, et ei suutnud süüa ega laua tagant püsti saada – kirjutada – see tundus nii uskumatult äge ja vastutusrikas. Kirjutamine vabastas mõtte krambist ja tekitas häid emotsioone. Teeb seda siiani, kui oma tee selleni leian.

Millest vaimustun ma täna? Headest filmidest ja puhastest linadest. Eelkõige hommikutundidest, mil ei ole vaja miskit teha ja saab unevõlga tagasi magada. Vaimustun reisimisest ja huvitavatest inimestest. Kuid olgem ausad – raskelt tuleb see vaimustus viimasel ajal peale. Kuhu ta küll kadus? Miks ei kutsu lume langemine ja maitsev kartulipuder enam esile neid tundeid, mida vanasti? Miks ei teki jõulutunne enam novembri viimasel nädalal? Miks ei ..? Asun inspiratsiooniotsingutele.

Head vana aasta lõppu! Valge kass juba hiilib.

Mina ja PÖFF

Täiesti inspiratsioonitul ajajärgul maadlen elu eest oma tahtejõuetusega ja postitan ühe sissekande teemal „PÖFF“. Mida ma siis seekord nägin ja mida arvan?

Käisin vaatamas nelja filmi: a) Moskiitovõrk (Hispaania); b) Ilus (Hispaania); c) Ülestunnistused (Jaapan); d) 127 tundi (USA). Harju neli – täiesti paras arv, et mitte üledoosi saada ja natukenegi rinnale taguda, et olen end kultuursena hoidnud. Kõige tugevama mulje jättis viimane ehk Boyle`i 127 tundi, mis paneb tahes-tahtamata mõtlema inimese eluihale, tugevale ellujäämissoonele (mmm sooned). Sellele, et me ikkagi ei väärtusta seda, mis meid ümbritseb, mis on meile lõppkokkuvõttes oluline. Ma saame elukildude tähtsusest alles siis aru, kui need ähvardavad kaduda. Niisiis pressib film meid paremaks saamise poole. Olla hää..... Aga filmi iseenest vaadata oli kehv – teravalt tuksub peas üks suhteliselt pikk stseen – nii maruvõigas ja usutav, et pilt tahtis silme eest kaduda ja soov saalist välja tormata täitis rinda. Praktiliselt kõige õudsem kinokogemus minu jaoks ever.

Ülestunnistusi käisime vaatamas Sõpruses, subtiitreid ei näinud (õk, lõpuks kallutades nägi) ja Sõpruse saal on ikka hirmus lame (ving-ving). Tembeldatud on seda filmi Jaapani Klassiks. Vahest on see tõesti nii, kuid mind jättis tükk siiski üpris külmaks. Kummastav on, et nii Ülestunnistused kui ka Ilus olid sügavalt masendavad filmid, hingamist tõkestavad, kurjusega üleujutavad, lootusetust süstivad, kuid kaastunne tegelastele puudub (minu kui vaataja poolt). Ma ei suutnud nendega ühes rütmis hingata, ma ei lootnudki, et nende elus mingi positiivne pööre võiks toimuda. Ma lihtsalt vaatasin, üritasin hingata ja langesin aina sügavamale musta masendusse. Iñárritu Ilusat ootasin ma pikisilmi, aga see oli liiga kiviraske film. Tegevus toimus nii südamelähedases Barcelonas, kuid maalis linnast üpris lohutu pildi. Bardem oli loomulikult hea nagu alati, aga ma ei saa seda filmi kõrgelt hinnata. Kindlasti rikkus asja ära see, et subtiitrid läksid totaalselt paigast ära ja inimesed lahkusid saalist, filmi saatsid pidevad nähhid ja möhhid.

Kui järele mõelda, siis esimesed kolm filmi asetasid oma raskuspunktid lõhutud perekondade temaatikale. Perekonnad on haiglaselt katki, südamikuni purustatud, emad ja isad ei suuda normaalselt läbi saada ja kalduvad hullumeelsusesse, lapsed on õnnetud, tähelepanetud, muserdatud. Kõik see tekitab tahtmist karjuda. Ja küsida: Kas tõesti ongi nii?

Kõige komöödialikum, kuid loomulikult mustjas komöödia oli hispaania-katalaanikeelne La mosquitera, mis ka kiiksulist perekonda kujutab, kus ema-isa on lootusetult ummikus, peavad armukesi (mitte väga traditsioonilisel teel valitud), omakorda on nende poeg pigem mitte väga normaalne (aga kas siis on vaja olla normaalne? Jälle tulevad riburodus küsimused). Kodus on kohutavalt palju koeri ja kasse, söögilaua ümber arutatakse täiesti kohatuid probleeme ja noh, põhimõtteliselt sai isegi naerda. Naerda sai ka 127 tundi vaadates, sest tegelikult oli see nõnda hea, kui ainult see kohutav-kohutav koht välja arvata.

Niisiis: ma ei raisanud nende nelja filmiga aega ja jäin enam-vähem rahule. Katsun nüüd ka naeratuse näole manada ja vaadata enam positiivseid linateoseid, mõni romantiline komöödia võiks närvide rahustuseks päris hea olla. Ja üldse katsun usinam olla, sest ma ei ole tõepoolest eriti usaldusväärne blogipidaja ja mu kirjutamisrütm on kaootiline, aga so what, vb tasubki vahel olla mitte nii süsteemne. On ülisüstematiseeritus üks asju, mida ma oma elus natuke kahetseksin, kui ma lubaksin endal ja üldsegi viitsiksin midagi kahetseda. „Edasi rühkida!“ – „Just nii!“

Pluss: käesoleva sissekande stiil on hüplik ja sisaldab kohti, mille kallal võiks nuriseda (stiil, sõnastus, eesti keelele kohane sõnade järjekord), nii et ootan lähipäevadel kohtumist kurja keelepolitseinikuga. Uhh.

Better late than never, but never late is better

Kui tihti sisendan ma endale, et ära niimoodi rutta, sest aega on maailmatuma palju ja kõike jõuab. Kuid siis tunnid venivad ja saavad päevadeks, nädalateks, ilmetuteks kuudeks. Peas vasardab mõte, et tegelikult tuleks kiirustada, ahmida endasse, nautida ja saada haiget, õppida ja rumalukest mängida (?), muretseda ja minna lasta, armastada ja vihata, soovida ja küllastumust tunda, süüa ja tühja kõhtu taluda, laisk olla ja jälle virgaks saada. Praegu tahan ma kõike. Nii et ää usu, kui keegi ütleb, et parem hilja kui mitte kunagi. Parem siiski mitte hilineda ja olulisi asju endast mööda lasta.

Maitskem elu!

Fragment I Lihtsalt niisama

„Mis on tegelikult see, mida sa tahad?“ küsis sõber teiselt.

„Ma tahaks pelgalt, et kõik saaks korda. Ma otsin seda kindlustunnet, seda teadmist, et kõik on hästi, et keegi hea on mu selja taga, püüab mu oma voolitud käte vahele, kui keegi mind eestpoolt näkku lööb,“ vastas ta ja rüüpas. „Niisamuti võiks see keegi mind õrnalt käest sikutada, kui ma endale loodud naiivillusioonide ajel õhku hakkan tõusma ja valet taga kipun ajama.“

„Mind ei kõiguta enam miski. Miks ma ei leia seda elusädet? Kuhu ma pean minema, et leida üles see, mis mulle tõeliselt korda läheb? Ma soovin lihtsalt, et oleks mingi asi, millest ma hooliksin iga oma luuga. Mis paneks mind sõrmeotsteni värisema ja pumpaks elu mu sisemusse. Mis mõtet on elada, kui puudub inspiratsioon?“ mõtiskles sõber ja vaatas vihaselt ämblikuvõrku radika ääres. Laud oli nii räpane, et küünarnukkide toetamine sellele tundus pühaduse rüvetamisena.

„Energiat oleks tarvis.“

„Oleks küll jah.“