Millal viimati millestki tõsiselt õhinasse sattusid? Tegutsesid nii, et higipärlid huulil ja lõpmatusse veniv naeratus näol? Millal miski sind viimati nõnda innustas, et keha vabises ärevuslainetes? Millal tundsid, et see, mis tuleb, on lõpmata ahvatlev ja ootamist väärt? Millal tundsid võimast elujanu? Soovisid vaid tegutseda, eesmärgini püüelda, tulusat tööd teha, energiast pakatada?
Inimesed, kes suudavad vaimustuda, on õnneseened, sest see vast ongi see, mis aitab iga päev üles tõusta ja särada. Mina olen kah vaimustuja olnud, ülikooliajal võisin täiesti segaseks vaimustuda eetikast või 18. sajandi kirjanduse õppimisest. Ma võisin raskusteta vaimustuda riiuliserval ootavatest teatripiletitest (rääkimata siis etendusest endast) või mõne mahedahäälse artisti uuest loost. Vaimustus tuli peale vaba õhtu tõttu või sellest, et kapis oli veel pähkleid. Viimati sattusin ahvivaimustusse blogipidamisest (ja -lugemisest, vaimustus, mis mul siiani veel väga tugev). Kui eelmisel jaanuaril blogi pidama hakkasin, olin ma nii erutunud, et ei suutnud süüa ega laua tagant püsti saada – kirjutada – see tundus nii uskumatult äge ja vastutusrikas. Kirjutamine vabastas mõtte krambist ja tekitas häid emotsioone. Teeb seda siiani, kui oma tee selleni leian.
Millest vaimustun ma täna? Headest filmidest ja puhastest linadest. Eelkõige hommikutundidest, mil ei ole vaja miskit teha ja saab unevõlga tagasi magada. Vaimustun reisimisest ja huvitavatest inimestest. Kuid olgem ausad – raskelt tuleb see vaimustus viimasel ajal peale. Kuhu ta küll kadus? Miks ei kutsu lume langemine ja maitsev kartulipuder enam esile neid tundeid, mida vanasti? Miks ei teki jõulutunne enam novembri viimasel nädalal? Miks ei ..? Asun inspiratsiooniotsingutele.
Head vana aasta lõppu! Valge kass juba hiilib.
No comments:
Post a Comment