Mina ja PÖFF

Täiesti inspiratsioonitul ajajärgul maadlen elu eest oma tahtejõuetusega ja postitan ühe sissekande teemal „PÖFF“. Mida ma siis seekord nägin ja mida arvan?

Käisin vaatamas nelja filmi: a) Moskiitovõrk (Hispaania); b) Ilus (Hispaania); c) Ülestunnistused (Jaapan); d) 127 tundi (USA). Harju neli – täiesti paras arv, et mitte üledoosi saada ja natukenegi rinnale taguda, et olen end kultuursena hoidnud. Kõige tugevama mulje jättis viimane ehk Boyle`i 127 tundi, mis paneb tahes-tahtamata mõtlema inimese eluihale, tugevale ellujäämissoonele (mmm sooned). Sellele, et me ikkagi ei väärtusta seda, mis meid ümbritseb, mis on meile lõppkokkuvõttes oluline. Ma saame elukildude tähtsusest alles siis aru, kui need ähvardavad kaduda. Niisiis pressib film meid paremaks saamise poole. Olla hää..... Aga filmi iseenest vaadata oli kehv – teravalt tuksub peas üks suhteliselt pikk stseen – nii maruvõigas ja usutav, et pilt tahtis silme eest kaduda ja soov saalist välja tormata täitis rinda. Praktiliselt kõige õudsem kinokogemus minu jaoks ever.

Ülestunnistusi käisime vaatamas Sõpruses, subtiitreid ei näinud (õk, lõpuks kallutades nägi) ja Sõpruse saal on ikka hirmus lame (ving-ving). Tembeldatud on seda filmi Jaapani Klassiks. Vahest on see tõesti nii, kuid mind jättis tükk siiski üpris külmaks. Kummastav on, et nii Ülestunnistused kui ka Ilus olid sügavalt masendavad filmid, hingamist tõkestavad, kurjusega üleujutavad, lootusetust süstivad, kuid kaastunne tegelastele puudub (minu kui vaataja poolt). Ma ei suutnud nendega ühes rütmis hingata, ma ei lootnudki, et nende elus mingi positiivne pööre võiks toimuda. Ma lihtsalt vaatasin, üritasin hingata ja langesin aina sügavamale musta masendusse. Iñárritu Ilusat ootasin ma pikisilmi, aga see oli liiga kiviraske film. Tegevus toimus nii südamelähedases Barcelonas, kuid maalis linnast üpris lohutu pildi. Bardem oli loomulikult hea nagu alati, aga ma ei saa seda filmi kõrgelt hinnata. Kindlasti rikkus asja ära see, et subtiitrid läksid totaalselt paigast ära ja inimesed lahkusid saalist, filmi saatsid pidevad nähhid ja möhhid.

Kui järele mõelda, siis esimesed kolm filmi asetasid oma raskuspunktid lõhutud perekondade temaatikale. Perekonnad on haiglaselt katki, südamikuni purustatud, emad ja isad ei suuda normaalselt läbi saada ja kalduvad hullumeelsusesse, lapsed on õnnetud, tähelepanetud, muserdatud. Kõik see tekitab tahtmist karjuda. Ja küsida: Kas tõesti ongi nii?

Kõige komöödialikum, kuid loomulikult mustjas komöödia oli hispaania-katalaanikeelne La mosquitera, mis ka kiiksulist perekonda kujutab, kus ema-isa on lootusetult ummikus, peavad armukesi (mitte väga traditsioonilisel teel valitud), omakorda on nende poeg pigem mitte väga normaalne (aga kas siis on vaja olla normaalne? Jälle tulevad riburodus küsimused). Kodus on kohutavalt palju koeri ja kasse, söögilaua ümber arutatakse täiesti kohatuid probleeme ja noh, põhimõtteliselt sai isegi naerda. Naerda sai ka 127 tundi vaadates, sest tegelikult oli see nõnda hea, kui ainult see kohutav-kohutav koht välja arvata.

Niisiis: ma ei raisanud nende nelja filmiga aega ja jäin enam-vähem rahule. Katsun nüüd ka naeratuse näole manada ja vaadata enam positiivseid linateoseid, mõni romantiline komöödia võiks närvide rahustuseks päris hea olla. Ja üldse katsun usinam olla, sest ma ei ole tõepoolest eriti usaldusväärne blogipidaja ja mu kirjutamisrütm on kaootiline, aga so what, vb tasubki vahel olla mitte nii süsteemne. On ülisüstematiseeritus üks asju, mida ma oma elus natuke kahetseksin, kui ma lubaksin endal ja üldsegi viitsiksin midagi kahetseda. „Edasi rühkida!“ – „Just nii!“

Pluss: käesoleva sissekande stiil on hüplik ja sisaldab kohti, mille kallal võiks nuriseda (stiil, sõnastus, eesti keelele kohane sõnade järjekord), nii et ootan lähipäevadel kohtumist kurja keelepolitseinikuga. Uhh.