Niisiis toon ära seitse asja ehk naudingukillukest (sõltuvust), mis hoiavad mind elus nukral argipäeval. Kurblikul kevadeihalisel toonil asetan need siia tähtsuse mittejärjekorras:
1. Ma olen sõltuvuses hommikukohvist. See tähendab reaalselt seda, et kui ma oma laia kollast tassi mõrkja vedelikuga ei saa, siis puhken ma nutma ja rullin end mööda koridori põrandaid. Ja oluline on just nimelt hommiku aspekt, päeva jooksul minetab kohv oma tähenduse.
2. Veel olen ma sõltuvuses soojast tundest, mida tekitab esimene korralik päikeselaks nahal. Kihisev ja kõikvõimas tunne on see, noored. Ja kui keegi ähvardaks minult selle riisuda, kaotaks elu oma sära. Juba praegu, „kuumal“ märtsihommikul, circa kell 8:30 paneb päikeseratas kiharad virvendama ja teeb olemise kuumaks.
3. Jah, argipäeva aitab õhtusse veeretada see, kui inimestele kevad pähe hakkab, kui tänavale ilmuvad pisikesed seelikud ja rohkem naeratavamaid suid. Kevade lähenemine muudab argipäeva pidusemaks, sammu kergemaks ja mõtted vallatumaks. Tule, kevad, Eesti rahvas ootab sind!
4. Oh seda head tunnet kontides, kui läbi on näritud kohustuslikus korras läbi närida antud tekst. Kui see on kenasti läbi töötatud, alla joonitud ja märkmestatud. Muidu ei kvalifitseeru see seitsme lepitava asja hulka: see peab olema kohusetundlikult läbi võetud.
5. Argipäev läheb läikima, kui õhtusse on planeeritud rutiini lämmatav sündmus. Olgu see siis mõni hea film või kaks vaba tundi lugeda paksu põnevusromaani. Mulle kui patoloogilisele planeerimisfriigile mõjub hästi, kui peas kordi esitatud küsimusele „Mida ma õhtul teen?“ on hiljemalt pärastlõunaks kenasti vastus struktureeritud.
6. Tulbid. No comments. Sügisel astrid.
7. Venitusharjutused. „Tasub proovida,“ ütleb venitusguru. Kui selline krõbistav ja jube valus seeria venitusi kella viie ajal läbi teha, siis keeb veri kella üheteistkümneni välja. Tõestatud. Venituste seeria peaks olema võimalikult piinarikas, sest piina ja hilisema rauge naudingu suhe on omavahel tihedas seoses. Urr.
Nii ongi.
Et oleks head.
