Better late than never, but never late is better

Kui tihti sisendan ma endale, et ära niimoodi rutta, sest aega on maailmatuma palju ja kõike jõuab. Kuid siis tunnid venivad ja saavad päevadeks, nädalateks, ilmetuteks kuudeks. Peas vasardab mõte, et tegelikult tuleks kiirustada, ahmida endasse, nautida ja saada haiget, õppida ja rumalukest mängida (?), muretseda ja minna lasta, armastada ja vihata, soovida ja küllastumust tunda, süüa ja tühja kõhtu taluda, laisk olla ja jälle virgaks saada. Praegu tahan ma kõike. Nii et ää usu, kui keegi ütleb, et parem hilja kui mitte kunagi. Parem siiski mitte hilineda ja olulisi asju endast mööda lasta.

Maitskem elu!

Fragment I Lihtsalt niisama

„Mis on tegelikult see, mida sa tahad?“ küsis sõber teiselt.

„Ma tahaks pelgalt, et kõik saaks korda. Ma otsin seda kindlustunnet, seda teadmist, et kõik on hästi, et keegi hea on mu selja taga, püüab mu oma voolitud käte vahele, kui keegi mind eestpoolt näkku lööb,“ vastas ta ja rüüpas. „Niisamuti võiks see keegi mind õrnalt käest sikutada, kui ma endale loodud naiivillusioonide ajel õhku hakkan tõusma ja valet taga kipun ajama.“

„Mind ei kõiguta enam miski. Miks ma ei leia seda elusädet? Kuhu ma pean minema, et leida üles see, mis mulle tõeliselt korda läheb? Ma soovin lihtsalt, et oleks mingi asi, millest ma hooliksin iga oma luuga. Mis paneks mind sõrmeotsteni värisema ja pumpaks elu mu sisemusse. Mis mõtet on elada, kui puudub inspiratsioon?“ mõtiskles sõber ja vaatas vihaselt ämblikuvõrku radika ääres. Laud oli nii räpane, et küünarnukkide toetamine sellele tundus pühaduse rüvetamisena.

„Energiat oleks tarvis.“

„Oleks küll jah.“

Kuus ülestähendust sügisest

Andestage, olin päris pikalt ära.

Sügis on...

mõtlemise aeg: lapsed ja ka täiskasvanud lähevad kooli ja on väga innustunud. Vastostetud kaustikusse (nii vähemasti käis see minu ajal – minu puhul valdavalt isegi minu ülikooliajal) kirjutatakse terava pliiatsiga tarku mõtteid ning kustutakse pehme ja üldse veel mitte hallikaks tõmbunud kustutuskummiga ära ideed rumalate killast. Ranitsad (nüüd vist neid ka enam ei ole) on puhtad ja pringid. Õppurite põsed õhetavad karmist sügistuulest, kuid kuskil jume sees tuksub veel mälestus kuumast suvest. Kõik mõtlevad, (kõrg)koolidest möödudes on kuulda ragisevaid ajusid: Kes ma olen? Kuhu ma tahan jõuda? Mida ma juba oskan? Milles olen nõrk? Sellesse süüvin minagi just sügisel, mõtlemise ajal. Jätkuvalt ei ole jõudnud ma mingisuguse valgustatuseni.

pimeduse aeg: praegu on hommikuti-õhtuti veel võrdlemisi valge. Varsti aga lõputult tume. Kaovad värvid ja lõhnad. Alles jääb tuim olem. Inimeseloomad tõmbuvad tuppa. Hea on, kui toas on soe. Siis läheb kole pimedus-kõledus pisut enam meelest ära. Siinkohal tooks hell naiivik ära mõttepildi põlevast kaminast, kuldsest retriiverist selle ees sõbraliku näoga pererahvast jälgimas, auravatest jookidest täpilistes tassidest ja üldisest rõõmmeelest. Pimedus pannakse siin enda kasuks tööle, räägitakse õdususest ja hubasusest, pehmetest tekkidest ja kosutavatest napsidest. Tegelikult on lihtsalt pime ja masendav. See pikk valguse puudumine muserdab.

kahvatuse aeg. Nahk tõmbub aina valgemaks, kuni omandab stabiilse hallikasrohelise varjundi, lisanüansiks sinised varjud silmade all. Good times.

aastalõpu ootamine. September on uus algus. Aga jaanuar veelgi uuem algus. Nii hakkamegi kõik koos juba oktoobris ettevalmistusi uueks aastaks tegema või kui mitte päris nii, siis vähemasti mõtleme, et „ohh jah, varsti ongi jõulud ja siis jälle uus aasta, küll aeg läeb kiiresti.“ Sest uuel aastal uued võimalused. Uus võimalus alustada puhtalt lehelt. Anda teadvustatud või teadvustamata uusaastalubadusi. Mõtted lähevad säästlikumale-rohelisemale eluviisile, tervislikkusele, õnne leidmisele, vähesega rahuldumisele jne. Seniks kuni.

hingede aeg. Sügis seostub surmaga. Millegipärast on raske mitte seostada sügist ja hingedepäeva või hingede liikvelolekut üldse. Hallis udus ägavad kadunukesed.

putukaid ei ole enam. Jumal tänatud.

Pikisilmi aprilli (vms) oodates

Lihtne ja hea Merlin