Pärast ühe teatava poleemikat tekitanud linateose nägemist (ei tasu vist mainidagi, et nautisin iga hetke sellest filmist, meeled olid avali, silmad-kõrvad pinges ja mõte liikuv), olen rohkem kui enam mõelnud täiuseihalusest.
Kord pidin avalikult kõnelema, see oli aastal 2005 ja ma rõhusin just nimelt sellele, et mitte mingil juhul ei tohi rahulduda keskpärasusega. Tollal tundus tavalisus minu jaoks kõige halvem asi üldse. Keskpära oli saadanast, õõvastav kaelasooniv asi, originaalsuse kadu, maailma lõpp. Täna pean küsima, kas see tõespoolest ongi nii? Kas mu noorusjoovastuses väljahõigatud põhimõtted peavad vett? Jah, keskpärasus on jube. Karakter on tore. Igavus on jube. Omapära erutab. Kuid kust jookseb piir täiuslikkuse järele ihalemise ning hullumeelsuse vahel? Kas seda piiri on võimalik paika panna ja mõõta? Miks langevad inimesed mingi eluvaldkonna lõksu ja satuvad sellest sõltuvusse, loovutavad sellele kolm või enamgi tilka verd? Jah, kaunis, edukas, kuid omadega sassis. Kas selleni on siis lõppkokkuvõttes tarvis jõuda?
Ideaalne oleks minetada keskpära ja olla oma ala kirglik austaja (olgu see müüriladumine, kiirkiri, kohvi valmistamine, 100 meetri jooks või soololaul), olla huvitav ja mitmekesine. Kuid vaadata ringi, õppida uusi asju, mõelda avaralt, analüüsida oma tegusid, oma eesmärkide ja soovide teostatavust.
Kas ma targutan? Vahest tõesti. Lihtsalt see film läks mulle kuidagi valusasti hinge, just nagu pisike klaasikilluke küüne alla.. Ja hirm tuli peale. Otsida täiuslikkust, kuid säilitada terve mõistus! Jumaldada oma ala, kuid vaadata lahtiste ja suurte silmadega ringi!
