Vaimustuse kiituseks - kus ta küll on?

Millal viimati millestki tõsiselt õhinasse sattusid? Tegutsesid nii, et higipärlid huulil ja lõpmatusse veniv naeratus näol? Millal miski sind viimati nõnda innustas, et keha vabises ärevuslainetes? Millal tundsid, et see, mis tuleb, on lõpmata ahvatlev ja ootamist väärt? Millal tundsid võimast elujanu? Soovisid vaid tegutseda, eesmärgini püüelda, tulusat tööd teha, energiast pakatada?

Inimesed, kes suudavad vaimustuda, on õnneseened, sest see vast ongi see, mis aitab iga päev üles tõusta ja särada. Mina olen kah vaimustuja olnud, ülikooliajal võisin täiesti segaseks vaimustuda eetikast või 18. sajandi kirjanduse õppimisest. Ma võisin raskusteta vaimustuda riiuliserval ootavatest teatripiletitest (rääkimata siis etendusest endast) või mõne mahedahäälse artisti uuest loost. Vaimustus tuli peale vaba õhtu tõttu või sellest, et kapis oli veel pähkleid. Viimati sattusin ahvivaimustusse blogipidamisest (ja -lugemisest, vaimustus, mis mul siiani veel väga tugev). Kui eelmisel jaanuaril blogi pidama hakkasin, olin ma nii erutunud, et ei suutnud süüa ega laua tagant püsti saada – kirjutada – see tundus nii uskumatult äge ja vastutusrikas. Kirjutamine vabastas mõtte krambist ja tekitas häid emotsioone. Teeb seda siiani, kui oma tee selleni leian.

Millest vaimustun ma täna? Headest filmidest ja puhastest linadest. Eelkõige hommikutundidest, mil ei ole vaja miskit teha ja saab unevõlga tagasi magada. Vaimustun reisimisest ja huvitavatest inimestest. Kuid olgem ausad – raskelt tuleb see vaimustus viimasel ajal peale. Kuhu ta küll kadus? Miks ei kutsu lume langemine ja maitsev kartulipuder enam esile neid tundeid, mida vanasti? Miks ei teki jõulutunne enam novembri viimasel nädalal? Miks ei ..? Asun inspiratsiooniotsingutele.

Head vana aasta lõppu! Valge kass juba hiilib.

Mina ja PÖFF

Täiesti inspiratsioonitul ajajärgul maadlen elu eest oma tahtejõuetusega ja postitan ühe sissekande teemal „PÖFF“. Mida ma siis seekord nägin ja mida arvan?

Käisin vaatamas nelja filmi: a) Moskiitovõrk (Hispaania); b) Ilus (Hispaania); c) Ülestunnistused (Jaapan); d) 127 tundi (USA). Harju neli – täiesti paras arv, et mitte üledoosi saada ja natukenegi rinnale taguda, et olen end kultuursena hoidnud. Kõige tugevama mulje jättis viimane ehk Boyle`i 127 tundi, mis paneb tahes-tahtamata mõtlema inimese eluihale, tugevale ellujäämissoonele (mmm sooned). Sellele, et me ikkagi ei väärtusta seda, mis meid ümbritseb, mis on meile lõppkokkuvõttes oluline. Ma saame elukildude tähtsusest alles siis aru, kui need ähvardavad kaduda. Niisiis pressib film meid paremaks saamise poole. Olla hää..... Aga filmi iseenest vaadata oli kehv – teravalt tuksub peas üks suhteliselt pikk stseen – nii maruvõigas ja usutav, et pilt tahtis silme eest kaduda ja soov saalist välja tormata täitis rinda. Praktiliselt kõige õudsem kinokogemus minu jaoks ever.

Ülestunnistusi käisime vaatamas Sõpruses, subtiitreid ei näinud (õk, lõpuks kallutades nägi) ja Sõpruse saal on ikka hirmus lame (ving-ving). Tembeldatud on seda filmi Jaapani Klassiks. Vahest on see tõesti nii, kuid mind jättis tükk siiski üpris külmaks. Kummastav on, et nii Ülestunnistused kui ka Ilus olid sügavalt masendavad filmid, hingamist tõkestavad, kurjusega üleujutavad, lootusetust süstivad, kuid kaastunne tegelastele puudub (minu kui vaataja poolt). Ma ei suutnud nendega ühes rütmis hingata, ma ei lootnudki, et nende elus mingi positiivne pööre võiks toimuda. Ma lihtsalt vaatasin, üritasin hingata ja langesin aina sügavamale musta masendusse. Iñárritu Ilusat ootasin ma pikisilmi, aga see oli liiga kiviraske film. Tegevus toimus nii südamelähedases Barcelonas, kuid maalis linnast üpris lohutu pildi. Bardem oli loomulikult hea nagu alati, aga ma ei saa seda filmi kõrgelt hinnata. Kindlasti rikkus asja ära see, et subtiitrid läksid totaalselt paigast ära ja inimesed lahkusid saalist, filmi saatsid pidevad nähhid ja möhhid.

Kui järele mõelda, siis esimesed kolm filmi asetasid oma raskuspunktid lõhutud perekondade temaatikale. Perekonnad on haiglaselt katki, südamikuni purustatud, emad ja isad ei suuda normaalselt läbi saada ja kalduvad hullumeelsusesse, lapsed on õnnetud, tähelepanetud, muserdatud. Kõik see tekitab tahtmist karjuda. Ja küsida: Kas tõesti ongi nii?

Kõige komöödialikum, kuid loomulikult mustjas komöödia oli hispaania-katalaanikeelne La mosquitera, mis ka kiiksulist perekonda kujutab, kus ema-isa on lootusetult ummikus, peavad armukesi (mitte väga traditsioonilisel teel valitud), omakorda on nende poeg pigem mitte väga normaalne (aga kas siis on vaja olla normaalne? Jälle tulevad riburodus küsimused). Kodus on kohutavalt palju koeri ja kasse, söögilaua ümber arutatakse täiesti kohatuid probleeme ja noh, põhimõtteliselt sai isegi naerda. Naerda sai ka 127 tundi vaadates, sest tegelikult oli see nõnda hea, kui ainult see kohutav-kohutav koht välja arvata.

Niisiis: ma ei raisanud nende nelja filmiga aega ja jäin enam-vähem rahule. Katsun nüüd ka naeratuse näole manada ja vaadata enam positiivseid linateoseid, mõni romantiline komöödia võiks närvide rahustuseks päris hea olla. Ja üldse katsun usinam olla, sest ma ei ole tõepoolest eriti usaldusväärne blogipidaja ja mu kirjutamisrütm on kaootiline, aga so what, vb tasubki vahel olla mitte nii süsteemne. On ülisüstematiseeritus üks asju, mida ma oma elus natuke kahetseksin, kui ma lubaksin endal ja üldsegi viitsiksin midagi kahetseda. „Edasi rühkida!“ – „Just nii!“

Pluss: käesoleva sissekande stiil on hüplik ja sisaldab kohti, mille kallal võiks nuriseda (stiil, sõnastus, eesti keelele kohane sõnade järjekord), nii et ootan lähipäevadel kohtumist kurja keelepolitseinikuga. Uhh.

Better late than never, but never late is better

Kui tihti sisendan ma endale, et ära niimoodi rutta, sest aega on maailmatuma palju ja kõike jõuab. Kuid siis tunnid venivad ja saavad päevadeks, nädalateks, ilmetuteks kuudeks. Peas vasardab mõte, et tegelikult tuleks kiirustada, ahmida endasse, nautida ja saada haiget, õppida ja rumalukest mängida (?), muretseda ja minna lasta, armastada ja vihata, soovida ja küllastumust tunda, süüa ja tühja kõhtu taluda, laisk olla ja jälle virgaks saada. Praegu tahan ma kõike. Nii et ää usu, kui keegi ütleb, et parem hilja kui mitte kunagi. Parem siiski mitte hilineda ja olulisi asju endast mööda lasta.

Maitskem elu!

Fragment I Lihtsalt niisama

„Mis on tegelikult see, mida sa tahad?“ küsis sõber teiselt.

„Ma tahaks pelgalt, et kõik saaks korda. Ma otsin seda kindlustunnet, seda teadmist, et kõik on hästi, et keegi hea on mu selja taga, püüab mu oma voolitud käte vahele, kui keegi mind eestpoolt näkku lööb,“ vastas ta ja rüüpas. „Niisamuti võiks see keegi mind õrnalt käest sikutada, kui ma endale loodud naiivillusioonide ajel õhku hakkan tõusma ja valet taga kipun ajama.“

„Mind ei kõiguta enam miski. Miks ma ei leia seda elusädet? Kuhu ma pean minema, et leida üles see, mis mulle tõeliselt korda läheb? Ma soovin lihtsalt, et oleks mingi asi, millest ma hooliksin iga oma luuga. Mis paneks mind sõrmeotsteni värisema ja pumpaks elu mu sisemusse. Mis mõtet on elada, kui puudub inspiratsioon?“ mõtiskles sõber ja vaatas vihaselt ämblikuvõrku radika ääres. Laud oli nii räpane, et küünarnukkide toetamine sellele tundus pühaduse rüvetamisena.

„Energiat oleks tarvis.“

„Oleks küll jah.“

Kuus ülestähendust sügisest

Andestage, olin päris pikalt ära.

Sügis on...

mõtlemise aeg: lapsed ja ka täiskasvanud lähevad kooli ja on väga innustunud. Vastostetud kaustikusse (nii vähemasti käis see minu ajal – minu puhul valdavalt isegi minu ülikooliajal) kirjutatakse terava pliiatsiga tarku mõtteid ning kustutakse pehme ja üldse veel mitte hallikaks tõmbunud kustutuskummiga ära ideed rumalate killast. Ranitsad (nüüd vist neid ka enam ei ole) on puhtad ja pringid. Õppurite põsed õhetavad karmist sügistuulest, kuid kuskil jume sees tuksub veel mälestus kuumast suvest. Kõik mõtlevad, (kõrg)koolidest möödudes on kuulda ragisevaid ajusid: Kes ma olen? Kuhu ma tahan jõuda? Mida ma juba oskan? Milles olen nõrk? Sellesse süüvin minagi just sügisel, mõtlemise ajal. Jätkuvalt ei ole jõudnud ma mingisuguse valgustatuseni.

pimeduse aeg: praegu on hommikuti-õhtuti veel võrdlemisi valge. Varsti aga lõputult tume. Kaovad värvid ja lõhnad. Alles jääb tuim olem. Inimeseloomad tõmbuvad tuppa. Hea on, kui toas on soe. Siis läheb kole pimedus-kõledus pisut enam meelest ära. Siinkohal tooks hell naiivik ära mõttepildi põlevast kaminast, kuldsest retriiverist selle ees sõbraliku näoga pererahvast jälgimas, auravatest jookidest täpilistes tassidest ja üldisest rõõmmeelest. Pimedus pannakse siin enda kasuks tööle, räägitakse õdususest ja hubasusest, pehmetest tekkidest ja kosutavatest napsidest. Tegelikult on lihtsalt pime ja masendav. See pikk valguse puudumine muserdab.

kahvatuse aeg. Nahk tõmbub aina valgemaks, kuni omandab stabiilse hallikasrohelise varjundi, lisanüansiks sinised varjud silmade all. Good times.

aastalõpu ootamine. September on uus algus. Aga jaanuar veelgi uuem algus. Nii hakkamegi kõik koos juba oktoobris ettevalmistusi uueks aastaks tegema või kui mitte päris nii, siis vähemasti mõtleme, et „ohh jah, varsti ongi jõulud ja siis jälle uus aasta, küll aeg läeb kiiresti.“ Sest uuel aastal uued võimalused. Uus võimalus alustada puhtalt lehelt. Anda teadvustatud või teadvustamata uusaastalubadusi. Mõtted lähevad säästlikumale-rohelisemale eluviisile, tervislikkusele, õnne leidmisele, vähesega rahuldumisele jne. Seniks kuni.

hingede aeg. Sügis seostub surmaga. Millegipärast on raske mitte seostada sügist ja hingedepäeva või hingede liikvelolekut üldse. Hallis udus ägavad kadunukesed.

putukaid ei ole enam. Jumal tänatud.

Pikisilmi aprilli (vms) oodates

Lihtne ja hea Merlin

Lugemisharjumustest

Õues on nii soe, et ma hakkasin peast juba segi minema ja tulin korraks tuppa, kus küll ka lämbe on, kuid vähemasti päike ei sihi lagipähe ja ei ähvarda ära tappa. Õues tegin igasuguseid põnevaid töid: lihvisin puidust laudu ja siis immutasin neid toredalõhnalise vahendiga, mis peaks lauad kenasti niiskuskindlaks tegema. Tore oli pintseldada ja vaadata, kuidas puit ahnelt vedelikku sööb. Töötades tekkisid peas ka igasugused mõtted. Näiteks huvi selle vastu, kuidas ja kus inimesed raamatuid loevad. Nii ma mõtlesingi välja tuua, kus ja kuidas mina tavaliselt raamatuid loen ja olen lugenud. Siinkohal mõtlen ma peaasjalikult ilukirjandust.

Kui ma veel gümnaasiumis käisin, siis tavatsesin hard-core-klassikat lugeda kirjutuslaua taga, märkmiku ja pliiatsiga, hirmus korralikult. Sildistades kõik olulisemad kohad ja kirjutades hoolega välja tegelaskujude omadusi ja sügavamõttelisi fragmente. Mõne teose puhul ei suutnud ma nii järjepidev olla (mäletan, et nii läks näiteks Knut Hamsuni „Maa õnnistusega“ ja Karl Ristikivi „Rohtaiaga“) ning lugesin neid voodis päevatekil lamaskledes. Loomulikult sai selles mu lemmiklugemiskoht ja -meetod. Nüüd kobin ma ikka ja alati oma raamatutega voodisse. Seda eriti nõmedatel aastaaegadel. Kui raamatut laua taga loen, siis enamasti tähendab see ikka seda, et tegemist on lausigava obligatoorse tekstiga või tõesti tükiga, mida on vaja lause-lause haaval uurida. Iseenese käega valitud vabatahtlikud teosed naljalt laua taga loetud ei saa. Talvel on hea võtta peale tekike ja olla mõnusasti soojas. Praegu meeldib mulle lugeda aias tekil lamaskledes või õuelaua taga istudes. Kuna hetkel saab lugedes ka päikest võtta, siis on oluline, et teos ei oleks liiga raske.

Raamatuid lugedes ma enamasti ei söö ega joo ja pigem meeldib mulle lugeda vaikuses, kuigi olenevalt keha hetkeseisust võin raamatusse süüvida ka tümmi kohalolekul. Raamatut on veel ülihea lugeda enne magamaminekut, vanasti oli see minu puhul lausa rituaal – mitte iialgi ei uinunud ma kas või üht lehekülge lugemata. Nüüd on see harjumus minetatud – ma võin lugeda, kuid ei pruugi ning tihti on hoopis mõnnam enne uinumist vaadata mõnd põnevat sarja.

Vot nii on lood. Lähen nüüd jalkat vaatama.

Daniel Kehlmann Maailma mõõtmine

Daniel Kehlmanni Maailma mõõtmine on sellise kaliibriga raamat, mida võib lugeda ka skeptiline raamatugurmaan. Pajatab kahest saksa geeniusest – looduseuurijast Alexander von Humboldtist ning matemaatikust, astronoomist (etc) Carl Friedrich Gaussist. Autor on niisiis ammutanud meeste elulugudest ja kirjutanud kokku ühe väga teravmeelse fiktsiooni, mis mainitud teadlaste elukäike vaheldumisi vaatleb. Toon välja Kehlmanni kirjutise tugevaimad küljed:

• Kaks ilmselgelt mitte tavapärast teadusmeest, üliinimest on kujutatud siiski INIMESTENA. Nad on muidugi hirmtargad, kuid Kehlmannil on õnnestunud mehi siiski lihasluustena edasi anda, nad on mingites aspektides abitud, autor kujutab Gaussi kõhuvalu ja nõrkust ilusate naiste vastu;
• Raamat on küllastatud vaimukas-iroonilise huumoriga, mis saksa kirjanduses midagi nõnda teistsugust on;
• Kehlmanni keel on lakooniline ja konkreetne. Tema väljendus ei ole barokselt vohav, vaid pigem hakseldatud ja napp. Eirab otsekõnet. Dialoogid on edasi antud nii: Siiski, lausus Humboldt, otsekui öelnuks keegi talle seda ette. Ta saab sellest aru ega unusta seda kunagi. S.o dialoog ei ole markeeritud, mis on üpriski imelik võte, kuid samas värske.

Üks fragment romaanist pakkus huvi kirjandusuurimuslikust vaatepunktist. Selles kõnelevad Gauss ja Humboldt kunstist ja ilukirjandusest. Paneb muigama. Toon selle siinkohal ära (minu esiletõsted):

Humboldt lausus, et ta vend kirjutas alles hiljuti Schilleri kohta sügavamõttelise uurimuse. Ta ise ei ole kirjandusest kunagi palju jaganud. Arvudeta raamatud tekitavad temas kõhedust. Teatris on tal alati igav. Samad sõnad, hüüatas Gauss. Kunstnikud unustavad liiga kergesti, et nende ülesanne on kujutada tegelikkust. Kunstnike meelest näitavad kõrvalekalded tugevust, kuid väljamõeldised ajavad inimesi segadusse, stiliseerimine võltsib maailma. Näiteks lavadekoratsioonid, mille puhule ei püütagi varjata, et need on tehtud papist, Inglise maalid, mille taust hajub õlivärvist suppi, romaanid, mis pakuvad lugejale vaid valesid, sest autor paneb ajalooliste isikute suhu oma väljamõeldud sõnu. Vastik, vastas Gauss. Humboldt jätkas. Ta koostab parasjagu taimetunnuste ja loodusnähtuste kataloogi, mille kasutamine tuleks maalikunstnikele kohustuslikuks teha. Sama oleks soovitatav näitekirjanduse puhul. Ta peab siinkohal silmas nimekirja kuulsate isikute iseloomuomadustest, millest kirjanikud ei tohiks kõrvale kalduda. Kui härra Daguerre`i leiutis kord päris valmis saab, kaotavad kaunid kunstid niikuinii mõtte.

Kehlmann on selles lõigus ilmselgelt ka eneseirooniline, kuid samuti on huvitav kahe tollase reaalteadlase arusaam kaunitest kunstidest, nende ilmselge kalle mimeesi eelistamise poole ja kunstile surma ennustamine.

Niisiis, kuigi ma vahepeal mõnest arutlusest aru ei saanud (mõtted füüsikast ja astronoomiast etc), siis üldiselt oli tekst mõnusasti jälgitav ja kenasti harivgi. Raamatu sai läbi suhteliselt kiiresti ja võib soovitada ka nõudlikuma maitsega lugejale.

Besos

Merlin

Miguel Delibesi Küpressil on kitsas vari

...on raamatu nimeks, mille just läbi sain ja mis mind eriti ei kõnetanud. Vaid mõned kohad. Räägib eluvõõrast, haigelt jäikade printsiipidega erakust Pedrost, kelle elu muserdab lapsepõlvesõbra surm. Teose lugemine aga pani mind mõistma üht hirmsat tõsiasja – ma ei suuda enam lugeda n-ö vanakooli raamatuid, tekste, mis räägivad tunnetest, milles ei ole huumorit, mis rõhuvad oma raskemeelsuse ja maskuliinsusega. Seega olen ma natuke mures ja mõtlesin jälle „treenima“ hakata. Peaks katsuma natuke keerukamaid teoseid lugeda, olen end lihtsamakoeliste põnevike ja igat sorti bestselleritega ära hellitanud. Mõte tõrgub töötamast ja komplitseerit fraase lahti harutamast. Toon sellise näite: „Aja jooksul omandas mu lein aga halastamatu konkreetsuse, sel oli püsiv mõju, tähendus ja võim. Ma suutsin seda oma suva järgi kaaluda ja mõõta ning hinnata katastroofi suurust, arvestades kogu mu troostitu mineviku kõledat tausta. Mulle sai selgeks, et isegi põletavate valukollete tajumine nõuab teatud distantsi. ... Ma pidin uuesti ahendama oma eluringi, suruma selle tagasi endisaegse tuimuse kitsukesse kesta.“ (vt Delibes 1991: 242) Nii, sellel tsitaadil on sügav (ja nii mustjas) tähendus, kuid ilma iga ajurakku pingutamata sellest olulist välja ei ime.

Alati kui mõtlen taoliste lõikude peale Delibesi tekstis, siis tuleb nüüd meelde Daniel Kehlmanni Maailma mõõtmises (veel loen) paisuv kosutav huumor, mis iroonitseb suurmeeste suurte ja segaste mõtete üle: kõik me oleme lõppkokkuvõttes inimesed. Ma lihtsalt pean siingi tsiteerima: „Humboldti vanem vend kõneles blankvärsside eelistest, Wieland noogutas tähelepanelikult, diivanil istus Schiller ja haigutas salamahti.“ (vt Kehlmann 2008: 32) Nii saab pisut Weimari klassitsistide üle naeru krõbistatud. Ja siis mu lemmik: „Nende isa, alamaadlikust jõukas mees, oli varakult surnud. Ema oli poegade hariduse kohta nõu küsinud ei kellegi muu kui Goethe enda käes. Goethe vastas, et vennastepaar, kelles nii hästi ilmneb inimkonna püüdluste mitmekesisus ning kelles on seega kõige eeskujulikumal kombel tegelikkuseks saanud inimeste rikkalikud võimalused tegudeks ja naudinguks, on tõepoolest jälgimist väärt, et täita meel lootuse ja vaim mõningase mõttega. Sellest lausest ei saanud keegi aru. Ei ema ega ülemteener Kunth, kõhetu suurte kõrvadega mees.“ (vt Kehlmann 2008: 16) Ai, see on hea. Aga jah, peamine on praegu Delibesi Küpressil on kitsas vari, kuigi ausalt öeldes ei ole mul selle kohta rohkem suurt midagi öelda. Raskemeelne teos. Mitte mingil juhul suvelugemine.

Nii, kohv saigi nüüd otsa. Enamasti on see märk sellest, et hommiku rahulikud hetked on läbi ja tuleb usinustuda. Usinustuge teiegi!

Abrazos

Merlin

Kuus ülestähendust suvest

Alles olid nii koledad ilmad, et nuturõngas suu ümbert heaga ää ei läinud. Isegi blogis kurtsin mõni kord, kuidas lumi ei sula ja külm võtab silmanägemise ära. Nüüd on käes suvi ja ma tahaksin öelda mõned head sõnad selle ülistuseks.

Suvi on minu lemmik, sest...

..siis on lehed puul. Rohelises kuues kased-vahtrad etc (nagu nii mõnigi on aru saanud, ei ole ma teab mis botaanik) teevad tuju heaks, sahistavad ennastunustavalt ja pudistavad krae vahele igasugust ollust (vahtrad näiteks ninasid ja mingeid imelikke rohelisi värke ja ussikesi ja muud toredat). Siis saab puu all istuda ja raamatut lugeda või sõbraga juttu ajada või kohvi juua. Puid võib lihtsalt aknastki piiluda ja nad on nii kenasti puhevil, et tekib soov õnnest peaga vastu seina joosta. Maha raagus oksad!

..kuna olen senini tegelenud peamiselt õppimisega, siis on minul siiani olnud enamasti sellised suved, kus saab palju raamatuid lugeda. Ja igasuguseid raamatuid hõrgust meelelahutusest klassikani. See on väga hea tunne, kui alati-alati on mingisugune teos pooleli. Vaim toitub ja road on külluslikud.

..vahel on siis Eestis päikest näha ja saab päevitada. Selleks tuleks sahtlist välja urgitseda kaheosalised napid nöörjad riided, mida teadjamad lõunamaalased bikiinideks kutsuvad. Vastav kostüümike on EV-s muidu suhteliselt kasutu, aga suvel võib vahel marjaks ää kuluda. Siis päike limpsib keha kenasti tõmmuks ja elu on muidu ilus.

..siis lähevad kõik mõnele saarele. Minu lemmiksaar on Hiiumaa. See on väike ja ninakas ja seal on kadakad, suured kiiged, palju toredaid memmesid-taatisid, Kärdla Konsum ja nüüd ka Selver, kust jätsi saab muretseda, kruusateed, madalad ja soojad lahed, palju putukaid ja üleüldine rahu. Hiiumaal saab asfalteeritud üpriski olulise autotee keskel päris pikalt käia, enne kui mürisevad mootorid sind teepervele nügivad. Siis on seal üks vaskuss, kes elab meie matkarajal (igal aastal täpselt sama koha peal) ja muud head-paremat. Hiiumaa on paik, kus mitte midagi tehes on lihtsalt väga tsill olla.

...siis saab õues liha ja saia grillida ja hiljem seda värske kraamiga puu all (vt esimene nupp) ennastunustavalt (Simpsonite stiilis) alla kugistada. Toit mekib suvel eriti hea. Arutasime siin just, et paljud viimasel ajal toituvad taimedest – tõik, mis pani mind mõtlema, et suviti pääseb karnivoor minus just eriti valla. Krõbejas-mahlakas punane liha maitseb hää.

Pluss mõni suvi on veel vinkum, sest toimub mingisugune jalgpalliga seotud suurüritus, nt EM või MM. See suvi on õnnistatud MM-iga, mis tähendab, et ootan juba pikisilmi reedet. Juhhei!!

Head aega

Merlin

Lahvatav algus ja holliwoodilik lõpp ehk võikad astlad

Lugesin järjest läbi kaks raamatut: Olavi Ruitlase Naise (mis oli enam-vähem selline, nagu ootasin ning millest ma ei viitsi pikemalt rääkida, arvestades et Naine ilmus juba ammu ja on piisavalt kõneainet pakkunud) ja Guillermo del Toro ning Chuck Hogani teose Tõbi, millest võiks täitsa mõned mõtted poetada.

Tõve näol on tegu ülimalt põneva tekstiga – seda on väga raske käest panna, ülimalt kaasahaaravalt kirjutatud. Pealiiniks on kurjade vampiiride või ebainimeste märatsemise algus New Yorkis (miskipärast leiavad kõik hirmsad asjad aset NY-s, eelkõige katastrooffilmides). Raamatu üks autoritest ehk del Toro on minu jaoks eelkõige nüansirikka käekirjaga režissöör, kelle õudseid-fantaasiarikkaid thrillereid ma ikka imetlenud olen, Paani labürindist sattusin lausa ahvivaimustusse. Seega ootasin ma tekstist del-torolikke elemente, mida ma sealt ka leidsin, eriti peakurjami kirjeldustest, raamatut sissejuhatavast õõvastavast legendist jne.. Võikski öelda, et Tõve-triloogia esimese raamatu kaks tugevust peituvad:

Esiteks raamistavas loos kannatavast hiiglasest Jusef Sardust, kelle kuju ühel jahiretkel raamatu villain Isand võtab;

Teiseks kõige magusam oli vähemasti minu jaoks sündmustikku käimalükkav element ehk kummituslik maandunud lennuk JFK-s ning selle ümber toimunud sabimine. On äärmiselt naudingut valmistav lugeda tegelasi pea igal leheküljel lausuvat: „Midagi on korrast ära“, „Miski siin loos ei klapi“, „Ma aiman midagi halba“, „Õrn külm tuuleõhk puhus talle kuklasse ja ta tundis millegi halva kohalolu“ (need fraasid on küll minu väljamõeldised, kuid you know what I mean – sellise tähendusväljaga laused lihtsalt kerivad niidid pingesse). Nii on raamatu algus üle mõistuse saladuslik ja vägagi õnnestunud – lennuk täis rahulikke laipu, pagasiruumist leitud koletislikult suur gootilike nikerdustega rõve kirst, mis puudub registreeritud pagasi nimekirjast jne.

Tõve väärtust kahvatab mingil hetkel häirivalt tavaline peategelase lahutusdraama – lõhestunud perekond, kasvatamisõigused jne, mis on autorite poolt ilmselgelt kasutusele võetud, et karmile ebainimlikule süžeele nummimat mõõdet anda. Eriti teada-tuntud on seik, et isa soovib oma eks-abikaasa juures elavat poega nädalavahetusel kenasti võõrustada, on tellinud hiinakat ja ostnud piletid pesapallimängule ning siis helistatakse ja teavitatakse hädaolukorrast tööl ja isa peab poja jälle hülgama!!!! Loomulikult zombistuvad armastatud olendid jne. Seda kõike oleme juba kuulnud-näinud. Veel on jamps tegevuse muutumine nottimiseks-killimiseks-jälitamiseks, mis on loomulikult vajalik sündmustiku koha pealt – et päästa maailm, kuid see on ausalt öeldes padutüütu.

Nüüd aga kriuks-vingusin hinge peal olevad asjad ilusasti ära ja ütlen veel lõpetuseks on Tõbi on nii hirmus põnev, et seda ei saa lihtsalt õudus-ulme-põnevusfännidele soovitamata jätta. Tuleb lugeda!

Julm vägivald õrnas kastmes

Mitmel pool nimetatakse Suzanne Collinsi Näljamänge uueks hitiks, noorte-fantasy hetke tähtteoseks (vt nt Tänapäeva blogi http://raamatupalat.blogspot.com/2009/11/fantasy-bestseller-naljamangud-joudis.html). Loomulikult sattusin ka mina kiituste kütkeisse ja kuna soovisin lugeda midagi, mis lahutaks meelt ja läheks kiiresti, siis just selle musta raamatu järgi käsi haaraski. Tuleb tunnistada, et kui esimest korda sellest tekstist kuulsin, siis ei olnud ma selle sisuga absoluutselt kursis ning eeldasin, et tegevustik toimub siiski tänapäevas ning räägib kurbade noorte, kes end näljutavad, lõiguvad ja muid ekstreemsusi viljelevad, igapäevaelust, lootusest leida armastus, saada tähelepanu, langetada õigeid otsuseid jne. Eksisin totaalselt. Collinsi Näljamängude süžee on asetatud tulevikku ning pakub lugejale üpris lohutu pildi: eksisteerib kuri riik Panem, mille pealinnaks Kapitoolium, kus paikneb võim, kes ekspluateerib oma kahtteist ringkonda ja naudib brutaalset vägivalda, korraldades igal aastal turniire, kus lapsed üksteist killivad. Muidu elavad inimesed näljas, alluvad rangetele reeglitele ja teenivad riigi huve. Fun. Süžee süžeeks, eks igaüks loeb ise.

Tegelikult mulle väga hüppavad sellised teosed, mis kujutavad kohutavat tulevikku. Viimasel ajal on Ameerikamaal tehtud ka mitmeid filme, mis kujutavad planeeti Maa pärast mingisugust „käkki“. Too „käkk“ on enamasti põhjustanud midagi väga jubedat, nii et inimkond on pidanud alustama suisa nullist ja loomulikult paljud sellise kaotuse juures metsistuvad ning minetavad siin ja praegu iseenesestmõistetavad inimlikud väärtused-omadused, inimsuse kui sellise. Taolistele mustritele on üles ehitatud näiteks The Book of Eli (2010), The Road (2009), District 9 (2009) jne. Nägemused tulevikus aset leidvast on õudsed, kuid siiski ahmin neid endasse: need erutavad ja kõnetavad, hirmutavad, viljastavad päänupus mõtteid.

Näljamängud on sisu poolest tõesti hirmus karm raamat – just nimelt too laste väljavalimine, nende tsirkuseahvideks muutmine, šõubisnislikud elemendid, nende areenile ehk mingisugusele maalapile saatmine ja kaameratega jälitamine, et näidata tervele maale, kuidas nad üksteist eri viisidel jõhkralt mõrvavad. Tundub, et tegemist võiks olla õudusromaaniga. Kuid imekombel see pole nii – pigem on see õhkõrn mõningate vägivaldsete elementidega tüdrukuteromaan. Noortekirjandus per se. Eriti karm temaatika on edasi antud leebelt, vahel isegi usutamatult. On mõningaid pingelisi ja äkilisi kohti, kuid võitlust elu ja surma peale peaks siiski kirjeldama veidike dünaamilisemalt. Näljamängud aga vaagub millegi roosa serva peal, minu meelest jääb puudu vitaalsusest (äkki on midagi nihu hoopiski tõlkega?? Samas originaali praegu küll lugema ei vinnaks hakata).

Niisiis: raamat loetavate killast, kuid pelk meelelahutus. Teema super – kuid edasiandmisviis vahel ebausutav. Jääbki üle vaid küsida, kas ma ka järgmisi osi loen (üllatus-üllatus: ka Collinsi sulg jookseb kiiresti ning siitki on oodata veel sadu lehekülgi), siis pean ma vastama, et suurima tõenäosusega loen ma ka järgmised osad läbi, sest meelelahutusele orienteerudes oli Näljamängud täiesti talutav. Võrreldes teise meelelahutusliku maiuspalaga, s.o Larssoni maailmaga, ilmselgemalt nooremale publikule orienteeritud ja kõvasti pinnapealsem.

Piu.

Nägemist.

Õues on öösel valge

Hip-hip-hurrraaaa! Töö kaitst ja meel hea. Suisa kummastav, et pärast meeletut pingutust on meeled-mõistuselaastud nõnda avali, et tahaks kogu aeg rabeleda, midagi asjalikku teha, kuigi selleks ei ole enam otsest pakilist vajadust. Miski ei kohusta, ei näri närve. Olen väike lind.

Aga jah, sellest harjumuse jõust. Kui ikke mitu kuud järjest hullu panna, s.o uurida-puurida, loobuda lõpuks meelelahutustest pea täielikult ning tõesti mõtelda-analüüsida, vaagida, kas see, mis kirja saab meikib senssi, kui see kõik ikkagi kord läbi saab, siis on keha ja vaim nii selle tegevustiku küljes kinni, et vabaneda on raske. Iga kord kui tuleb meelde, et enam ei ole tarvis selleks kuupäevaks mingit kuhja artikleid läbi töötada ja posu teksti toota, siis tuleb lihtsalt naer huulile, muie murrab. Kohutavalt vaba on olla. Hirmus hea.

Olen nüüd nende pooleteise vaba päeva jooksul avastanud, et Maarjamaal on käes need ajad, mil enam pimedaks pea ei lähegi. Ja oi neid tuleb nautida. Ja seda ma täiel rinnal teengi. Lisaks harrastan kella üheteistkümneni magamist. Nurr-nurr. Aga neid ridasid kirjutades tekib mul selline habras tunne, et blogi eesmärk on kuidagi silmist lastud. Ma lubasin nimelt kirjutada raamatutest, filmidest ja huvitavatest elunähtustest. Lõppkokkuvõtteks on kõik siiski taandunud sellele, mida ma ise teen ja mõtlen, milline on minu elukulg. Seega peaksin ma vist vabandama.... Samas on vahel üpriski keerukas kirjutada loetud raamatutest mingist sisukat-sidusat teksti. Sedastan, et viimased kaks teksti, mida olen lugenud, on Nirti Ja anna meile andeks meie võlad... (haarasin selle ramsist, sest loen vahel tema blogi) ning Kafka Metamorfoos. Kuid mida ma oskan nende kohta öelda? Nirti raamatut lugesin puu all, kui oli hirmus soe. Läks ludinal. Nirti sõna on selge ja hästiloetav, kaldub ropendama, kuid siiski ei tahaks ma nõustuda mõne kriitikuga, et see on midagi jube hirmsat ja õudset ja halba, et kuidas noor naine ikka niisuguse suuga on. Njaa. Jällegi tooksin siia sisse soo aspekti – et meeskirjanikud ropendavad nii, et maa must ja nägu porine, kuid noor naiskirjanik peab viljelema hõllanduslikku, pehmekoelist stiili, mis mekib nagu idamaine hõrk maius. Ma ei ole sellega päris nõus. Nirti debüüti võib täitsa lugeda, on vaid mõned ebausutavad kohad, näiteks ema haiguse kirjeldus, mis on pisut klišeedesse langev – higine laup, märg lapp, lõhenenud huuled, vee palumine jne. Aga see selleks. Nüüd peaksin siia kõrvale asetama Metamorfoosi, mida ma vahest ei peagi kuidagi kommenteerima, tegemist on teosega, mida paljud ei ole lugenud (ja paljud on), kuid teavad siiski millest see pajatab. Minu meelest on Metamorfoos kurb tükk.

Filmidest... Vaatasime viimati Hollywoodi üllitist Chloe, mis suhteteemadele, (naise) vananemise, truuduse jmt problemaatikale üles ehitatud on. Nimitegelast mängib mulle senini tundmatu olnud Amanda Seyfried, kes selles filmis oli müstiliselt ilus. Teda ümbritses mingi kummaline kuma, nii et silmade ärapööramine temalt oli isegi mitme tegelase kaadris olemise ajal minu jaoks pea võimatu. Filmis oli palju atribuutikat, mis naiste meeled kihevile võiks ajada – igat sorti kingad, mantlid, siidsärgid, peenikesed pihad, siledad-läikivad-pikad juuksed, ülepakutud, kuid romantilised restoranide kullased-lõhnavad rest-roomid, kallid kleidid ja lõpuks juuksenõel, mis filmis sümboli staatuseni küündib ning seega pidevalt pinnal tuksub. Film oli natuke ebamugav, kuid meeldis mulle. Urr-murr.

Just praegu tuli pilv päikese ette ja ma ei peagi enam silmi kissitama.

Terviseid.

Como agua para chocolate

Käisin eile filmi vaatamas. Programmis oli mehhiko kino raudmats, film nimega Nagu vesi šokolaadile (1993), mis mehhiko kirjaneitsi Laura Esquiveli samanimelise romaani põhjal vändatud on. Film täitsa meeldis. Algul oli raskusi kohale minemisega – kui juba koju oled jõudnud ja kõhu täis söönud ning päikesekiir silitab sõrmi, siis on üle mõistuse raske sundida end jälle kingakesi jala otsa panema ja kesklinna tagasi loivama. Nii ma siis kooserdasingi jälle tsentrumisse ja tegelikult ei pidanud kahetsema.

Como agua para chocolate räägib iselaadsest armastusest. Peategelane Tita on oma türannist ema viimane tütar ning traditsiooni järgi peab ta oma ema eest tolle vanaduspõlves hoolitsema. See omakorda tähendab, et Tita peab ohvriks tooma nii mõndagi, sh on talle keelatud abielu ja laste saamine. Loomulikult hakkab Tita sellisele ebainimlikule reeglile vastu. Aga kerge see ei ole. See oleks vist laias laastus kõik. Aa ja, armastatu nimi on Pedro ja kuna too ei saa naiseks Titat, rahuldub ta viimase õe Rosauraga. Seda teeb ta loomulikult tagamõttega – et olla lähemal oma tõelisele armastatule.

Filmi ja eeldatavasti siis ka raamatu tugevus on ülisuure tähelepanu pööramine toidule: selle valmistamisele ja eri retseptidele. Tita on suurepärane kokk ning tema motoks on see, mida ikka tavatsetakse uskuda: kui keedad-küpsetad armastusega, on tulem kindlasti hea.

Söömisel on teoses inimestele suur mõju: pisarates valmistatud kook paneb mekkijad nutma, melanhoolialaineid ei ole võimalik peatada. Pedrolt saadud roosiõied kasutab Tita ära garneeringuks linnupraele ja toidust saab afrodisiaakum par excellence. Lisaks valmistatakse filmi jooksul hulgaliselt (mehhiko) roogasid, ekraanil vilksavad road, road, road.

Nii mõtlesin minagi, kuidas toit mulle mõjub, milliseid tundmusi tekitab. Naiste puhul olen täheldanud, et masenduses soovitakse šokolaadi, mis tundub loogiline, sest kakaoubades sisalduvat mingisugune võimas asi, mis head tuju genereerib. Hollywoodi filmidest saadud usaldusväärne informatsioon lubab sedastada, et veel süüakse potitäite viisi jäätist. Mina näiteks halvatujulisena jäätist ei ihale. Tegelikult on nii, et kui on kehv olla ja elu vilets, siis toit tihti ei leevenda, pigem suurendab frustratsiooni. Toit – et ta saaks tekitada head olemist – peab siiski saama söödud heatujulisena. Nii ma räägiksingi täna TOMATIST.

Mina ja tomat sõbrunesime alles eelmisel suvel. Kõlab uskumatuna aga tomat oli kuni 2009. aasta suveni minu jaoks rõve punane asi. Ja täna võin kinnitada, et tomat on minu suur sõber – truu igas situatsioonis. Kirsstomat on hea, aga suur punane natuke kõva tomat on vingem. Nii mahlane ja huvitava hapu maitsega. Kurkjas, aga päriselt mitte. Justkui toores. Võta näpust. Tomat on minu jaoks mõistatus. Ja lollikindel asi, mis tuju heaks teeb ja pole ka päris ebatervislik, on tomatisai. Sai tuleb röstida, praadida, grillida, ükskõik, mis viisil tuliseks ja krõbedaks saada. Ja panna sellele miskit peale – sulajuustu, võid. Kataloonias ja Hispaanias üldiselt oliiviõli. Ja siis krõmpsuva ja õlitatud saiapoisi peale asetada a) viil tomatit b) väikesteks tükkideks hakseldatud tomatit c) hõõruda tomat saia sisse. Kohustuslikud on nüüd basiilik, sool, pipar (sidrunimahl). Oluline on, et sai oleks soe ja tomat külm. Ja süüa tuleb kohe. Ayyyy. Vot see on heatujuroog. Nii olengi ma juba aasta aega tomatiga häid suhteid hoidnud, sest see punane pätt on lihtsalt geniaalne.

Como agua para chocolate pani toidust võib-olla teisiti mõtlema. Kuigi ma ei saa eitada, et söögivalmistamine ja toidufilosoofia on minus varemgi midagi liigutanud. Siiski aitas film meelde tuletada, et pole mõtet supipotti tulele panna, kui kurgus keeb nutt või tunned, et elu teeb sulle liiga. Aega on tarvis ja rahulikkust ja keskendumist ja sedasamust armastust.

Merlin

Sussväss

On ikkagi keskmiselt kangemalt irooniline, et mu viimane blogisissekanne rääkis inspiratsioonist. Pea kaks kuud kestnud tühjus, vaikus, nulltekst annavad märku hoopiski siinkirjutaja inspiratsioonivaegusest. Sellest, et ind kadus. Sõnatoodang läks teise kohta. Elu tegi omad pöörded.

Tegelikult päris entusiasmi minetamisest ei saa me rääkida. Kurja juureks oli töö kirjutamine. Uurimuse jaoks ideede paberile panek (hanesulega loomulikult) ja üleüldse nende mõtete sepitsemine sõi ära igasuguse võimaluse blogiga tegeleda. Nüüd on uurimus valmis. Täna ca kell 6:45 tegin viimased parandused, mis muidugi ei tähenda, et vigusid sisse ei jäänud. Alati jääb. Tüütud nagu putukad on need koma-viite-tähevead.

Kui viimati blogitähti tippisin, siis oli veel suur talv, nüüd on vähemasti lumi läinud, kuid soojast tuulest on veel vara rääkida. Puudki ei ole viitsinud veel lehte minna. See on üks asi, mis häirib. Samas tuleb tunnistada, et pisut kevadine juba on – kulu põleb ja oravad on välja tulnud.

Tänane teema oleks väsimus.

On erinevaid väsimusi, üks ohtlikum kui teine. Tooksin pisukese tüpoloogia.

Esiteks on hr Üleväsimus. Üleväsimus on tavaliselt väga pikk ja kondine, ta kannab musta villast mantlit ja imelikku portfelli (ei oska küll aimata, mis tal seal sees võiks olla). Ta on range elulaadiga ja järjekindel. Seega on ta eriti ohtlik. Kipub saama kutsuvaid signaale, kui Te näppate igal ööl pisut oma unetundidest või olete mingil perioodil väga vähe maganud. Temast lahtisaamine võib osutuda väga raskeks. Eriti ohtlik tasuks olla kõrgete lagedega kodude omanikel, seal tunneb hr. Üleväsimus end oma ebanormaalse pikkuse tõttu mugavalt ja ei kiirusta lahkumisega. Hr. Üleväsimust ei ole võimalik petta kohvi, koola ja energiajoogiga. Ta on nutikas. Ja suht kole. Ei soovita.

Teiseks on Reisiväsimus, kes käitub ka suhteliselt isekalt, kuid on kordades sümpaatsem kui hr. Üleväsimus. Reisimine võib tihti tähendada vara tõusmist, rohket lendamist, kohutavate vahemaade jala peal ületamist jne. Reis enamasti lõõgastamise asemel väsitab. Reisiväsimusest saab aga kiiresti jagu: tavaliselt elab see kohvris. Soovitus: koju naastes pakkige kohver lahti ja tehke kindlaks, et Reisiväsimus Teie eluruumidest peletatud saaks. Reisiväsimus on väga pisike ja nunnu, nii et teda ei pea ka kartma. Halb on lugu siis, kui olete soetanud liialt suveniire – need mõjuvad Reisiväsimusele turgutavalt ja kui Te meened Reisiväsimusega liialt kauaks kohvrisse vedelema jätate, siis võivad Teie teguviisil olla katastroofilised tagajärjed.

Kolmandaks on Füüsiline väsimus. See on lumerookimisest, riisumisest, koristamisest, spordist jms tekkiv rammestus. Enamasti valmistab naudingut. Vahel võib päädida tugeva iiveldusega. Füüsiline väsimus on jõuline ja sitke, kuid ta ei ole pealetükkiv – temast vabaneb paari päevaga. Enamasti klammerdub see peremeesorganismi külge, valmistades teatud kehaosades (erilaadset) pinget ja valu. Tugevatel persoonidel valu aja jooksul kaob.

Neljandaks on pr. Unine väsimus. See on see väsimus, mis enamasti just silmade peale tuleb ja kahe usina jalaga kindlameelselt laugudele vajutab. Unine väsimus enamasti ei hooli ruumist – ta elab liinibussides; loengusaalides; eriti tugitoolides, kus saab lugeda ja telerit vaadata. Unine väsimus on salakaval, eriti tugeva pesa on see pununud vanaemade kiiktoolide kõrval paikneva lõngakorvi sisse. Soovitaks sealt eemale hoida. Unine väsimus on lokkis juustega ja sõbralik, kuid siiski eesmärgikindel.

Viiendaks on Ohtlikul Piiril Kõikuv Vaimne Väsimus. Kuigi mulle eriti moraali lugeda ei meeldi (või tegelt vist ikke meeldib), siis OPKVV eest tahaks küll kõiki hoiatada. See väsimus ei evi inimlikke omadusi ja võib oma salakavala nipistikuga nakatunu hüsteeriasse viia. OPKVV elab enamasti Word-failides, raamatutes, fotokoopiate vahel ja raamatukogudes. „Kuidas aru saada, kas ma olen OPKVV-le aldis?“ küsib murelik tudeng vesiseid silmi välgutades. „Enamasti ei hakka see ohtlik pisik arenema, kui töötada mõistlikkuse piires. Kui olete juba nii kaua kirjutanud-lugenud, et ilmenud on eelnevalt kirjeldatud sümptomid, siis on ainult üks viis kindlaks teha, kas põete OPKVV-d või mitte. SULGEGE SILMAD! Kui silmade sulgemise järel hakkab peaajus aset leidma mingi kummaline mäng, Te kuulete karjeid ja koputusi. Kui koheselt hakkavad Teie peakeses ringi tunglema kummastavad pildid, siis pange arvuti hästi rahulikult kinni. Lahkuge ruumist vaikselt. OPKVV on tegelikult lollakas loom. Hea toit ja mõningane uni peaks väsimustaseme jälle üleväsimuseni taandama."

Lõpetan siinkohal ja lähen jälle magama.

Pole vist tarvis mainidagi, et tänane postitus annab mu hetkeseisundist üpriski hea ülevaate.

Kust leida inspiratsiooni?

Kui Maalehe ilmatargad täna kuulutasid, et soojaks läheb alles mais, siis ma neelasin oma 100 ml vihapisaraid alla ja mõtlesin, et nüüd aitab. Ma ei viitsi enam oma pead norgu lasta selle lumemassi ja neetud öise külma pärast. Ma kuulutan välja sõja! Ma asun otsima inspiratsiooni, entusiasmitükke, et väljas toimuvat lihtsalt eirata. Kui kellelgi on mõtteid, kuidas kirgastust ammutada, siis andke aga teada. Mina ise leidsin natukenegi värvi järgnevast:

Kooli kaudu tutvusin sellise leheküljega estosololoarreglamosentretodos.org (hispaania, katalaani, baski ja galeegi keeles), mille eesmärk on kriisiajal inimestesse usku süstida, enesekindlust tagasi anda, inspireerida. Liikumise tuumaks on niisiis tõik, et kui me ise olukorda ei paranda, et leia vastumürki praegu valitsevale kriisimaigulisele tumemeelsusele, siis kes seda ometigi meie eest teeb? Kui me inspireerime endid ja teisi, siis peaks ju mõnusam olla olema. Tähendab, ma ei soovi siin mingit usku kuulutada ja ma ei soovi, et see sissekanne tuleks mingil moel cheesy-sentimentaalne, kuid jah, mõni lugu sellelt saidilt puudutas mind. Nimelt oli sellesse veebikeskkonda oma videokese üles laadinud Ana Corbella, kes on esimene naine maailmas, kes ületas üksinda Atlandi ookeani 6,5-meetrise purjepaadiga. Teele asus ta Prantsusmaalt ja sihtpunktiks oli Brasiilia. See retk ei olnud kindlasti mitte lihtsate killast, sest esiteks oli keelatud igasugune kommunikatsioon välismaailmaga, lisaks tuli päris palju üleval olla (mis päädis unepuudusest tekkinud hallutsinatsioonidega) ning toiduainete hulk oli piiratud. Mind lihtsalt inspireerib tolle naise sihikindlus ja elujaatavus ning too, mis ta ta ütleb oma lõigu lõpus on ka tegudele ahvatlev: kui sa endale püstitatud (raske) eesmärgi täidad, siis on see ju lihtsalt suurepärane, kui mitte, siis kahtlemata oled sa siiski teinud rohkem, saavutanud palju enam, kui kohe alguses lihtsalt käega lüües. Lugesin seda hommikul ja tundsin, et lihastesse tuleb jõud ja ajusse mõte. Muidugi surusin ma endas alla mõtte Piritale sõita ja mõni paadilobudik üürida, kuid väga motiveeriv oli see siiski.

Lisaks aitab hirmsa kevadeiha vastu kollase ruloo allatõmbamine ja teesklemine, et termomeeter näitab 25 sedasamust, no kuidas seda nimetatigi, plusskraadi. Ja siis aitab veel suures koguses kange kohvi joomine. Urrrr.

Abrazos,

Merlin

Väike armas kükloop

Prantsuse sümbolistil Odilon Redonil on maal kollasest kükloobist, kes on nii armastusväärne, et väärib blogisissekannet. Huvitav on ikkagi see kunsti toime inimesele. Teie laupäevahommikut jääb rõõmustama siis too ükssilm.

Paid.

Ideaalne romaan

Müts-müts-müts kukuvad vintskapilt tumedatele ja juba kuumadele katusekividele läbimärgunud ja allaandnud lumeloomad. Mul tõusevad juuksed heameelest püsti, kui mõtlen, et varsti on kevad.

Aga...

Kolumbiast pärit sõnamaagilt Gabriel García Márquezelt küsiti kunagi, milline on tema jaoks ideaalne romaan. Vastuseks kostis mees, et parim romaan on absoluutselt vaba, tekst, mis ei eruta lugejat ainult oma poliitiliste ja sotsiaalsete sisude poolest, vaid oma võime tõttu tungida läbi reaalsuskihist, purustada see sfäär, mis meie ümber iga päev monotoonselt laiutab. Parim romaan pöörab reaalsuse teistpidi ja näitab, mida huvitavat pakub selle teine pool.

Eestist pärit lugejalt Merlinilt küsiti kunagi, milline on tema jaoks ideaalne romaan. Vastuseks kostis too, et parim romaan asetub ilusasti lugeja hinge, täites ka kõik hingeõõnsused ja -uurded, kohaldudes täpselt ruumiga, mõjudes nõnda palsamina. Ideaalne romaan asub pehme pai ja valusta kõrvakiilu vahel. Parim romaan on kirjutatud nii, et ka aru saab. Selle laused ei ole hakitud ega ülekoormatud. Valitseb totaalne harmoonia. Paljudes väga heades romaanides on kõik korras ja head-paremat on külluses ning tõesti ei puudu sealt mitte midagi, KUID ideaalne romaan võidab väga head romaani sellega, et ka sellest ei puudu miskit, kuid ei ole ka midagi ÜLE. Absoluuthearomaan tekitab äratundmisrõõmu, see näitab kas vanas või uues valguses kogetut – kujutab tuttavlikke tundeid, situatsioone, joonistab karaktereid, mis meis vastukõla tekitavad. Ideaalne romaan paneb värisema ja täidab meeled kollase sooja tundega.

Sööge kuivatatud banaane!

Igavesti teie Merlin.

Teisipäeval naelast

Arvo Valtonil on novell Roostetanud nael, mis mulle ei meeldi. Kuid mulle meeldib üks seik sellest. Nimelt on selles tekstis peremehel üpriski tavaline hobi koguda kaminasimsile erinevaid reisimeeneid, mida on sellel konkreetsel isendil tõesti juba väga palju. Ja nagu kirss tordil „särab“ nende nipsasjakeste vahel täiesti lihtlabane roostetanud nael. Ei pea olema nupukaim nupukaist, et taibata, millise asja vastu tunnevad külalised enim huvi. Ei, see ei ole aafrika juuksenõel ega kujuke Kesk-Ameerikast, vaid NAEL. Odav ja vana, näotu roostekorraga kaetud naelajupp.

Head päeva jätku!

Filmijutt

Täna vaatleksin väga põgusalt kahte linateost, nimelt Martin Scorsese Shutter Island’i ning Kathryn Bigelow’ Hurt Locker’it. Esmalt: mõlemaid tasub vaadata, kuna kaasahaaravus on kindlasti mõlema filmi pluss. Teisalt olen ma praegu sooritams suurt viga, sest neid filme kõrvuti käsitleda on suhteliselt meele- ja vägivaldne, niivõrd eripalgelised on need, kuid teen seda siiski. Ei tea, miks.

Shutter Island pehastab vaataja arusaamistalasid: oleme ennegi ju näinud filme, kus me ei saagi teada, kellel oli õigus, kes oli hull, kes oli tegelikult mõrvar jne. Shutter Island annab lõpuks lahenduse kätte, kuid lõpuosas filmist heitleb uudishimulik vaataja mitmete kahtluste küüsis ja üritab erinevaid tükke kokku panna. See on täitsa tore tegevus. Loomulikult on filmis mõnus aeg-ruum: tegevuspaigaks eestilikult hallitaevaline, tormialdis, mäsleva ja tormilise mere poolt igast küljest haaratud totaalses isolatsioonis paiknev saareke kriminaalsetele hullumeelsetele, aastaks 1954 ehk ajakild, mil mehed kandsid veel pikki gängsterlikke tolmumantleid ja kaabusid. Hea film, kuid siiski mitte selline, mis su maailmavaate ümber struktureeriks.

Hurt Locker’i tegevustik toimub praktiliselt tänapäevas ja pakub võhikule nagu mina suhteliselt uut laadi teavet sellest, mis võiks üldjoontes toimuda praegustes sõjakolletes, antud juhul siis Iraagis. Mida seal üleüldse tehakse, milline on üldpilt? Kummastavalt on reaalsuses sealviibinud mehed filmi peale üpris kurjad, öeldes, et mitte miski ei vasta seal tegelikult asetleidvale, et eksitud on detailides ja atmosfääri loomises. Nii on lugu vast igasuguse tõepäraselt mõjuda sooviva filmiga, kui antud temaatikat käsitlevat linateost vaatab absoluutekspert, siis leiab ta alati sadu asju, mida kritiseerida, kuna ta on selle maailmaga lihtsalt nii läbi ja lõhki kursis. Siin tulekski alla joonida, et tegemist ei ole dokumentaalfilmiga ja kõik, mida me ekraanilt näeme, on siiski FIKTSIOON. Režissöör ega kirjanik ei ole reaalsuse kopeerijad, mimeesiprintsiibi hardunud austajad, vaid siiski ka kunstnikud. Ja eeldades, et Hurt Locker’i puhul on siiski suurem osa vaatajatest inimesed, kes ei ole Iraagis viibinud, siis täidab teos üdini oma eesmärke. Oluline ei ole, kas tänavatel on piisavas koguses räppa ja prahti või mitu meest on soomusautos, vaid minu meelest emotsioon, mida sedalaadi teos tekitab. Sisemusse tekib auk, mõttetuse taju. See on ju peamine. Nii, et hea film, võib-olla isegi selline, mis maailmavaadet ümber struktureerib.

Une ülistuseks

Mõningaid nippe magusaks uneks/Inimkatse:

1. Ärgata päeval, mil viiakse läbi katse magada magusalt, varakult ja hüpata kohe voodist välja. Ekstranipp: ignoreerida sooja teki kutsuvaid hääli, niisamuti ignoreerida (siinkohal on oluline 0-tolerants) näpistavat külma, mis lööb näkku kui kõrvakiil ja võtab ära sellise asja nagu eluisu.
2. Juua kange kohv, soovitavalt pool liitrit. Vaadata mööda värisema kippuvatest kätest ja silmade ees ujuvatest spiraalidest – see on igati normaalne. Seda etappi ei tohiks alahinnata – varajasel hommikutunnil tegusaks saamine aitab kaasa üldeesmärgile.
3. Asuda tegudele. Soovituslik on mõõdukas koguses lumerookimine (antud ajahetkel võiks see olla nii umbes 3–4-tunnine lumepallide lömastamine, labidale asetamine ja esteetilise kuhja moodustamine). Vahepausid lubatud. Kui teil endil on kõik lumi roogitud ja sümmeetrilistesse kuhjakestesse vormitud, siis on aktsepteeritavad ka muud füüsilised tegevused, kuigi soovituslik oleks siiski pakkuda abikäsi (mis hoiab lumelabidat) hädas naabrile või muidu ligimesele. Niisiis: mõtle enne, kui suuskade järgi haarad, me ju ei soovi, et magusat und hakkaks häirima valutav südametunnistus.
4. Tegutseda veelgi. Kui hakkab väga igav on lubatud koristada, korrastada, kütta ahju või kaminat vastavalt võimalusele. Kükitada tule ees. Kontrollida, kas põsed ikkagi punetavad. Mõtisklus.
5. Süüa korralik lõuna. Siga vms. Magustoit obligatoorne.
6. Olla edasigi aktiivne: igasugune unelemine ja laisklemine ei ole lubatud. Mõelda katse eesmärgile. Tempida parajaks magamistoa temperatuur, vahetada linad.
7. Õhtune tualett, mida tuleks sooritada püstiselt kuuma veejoa all või horisontaalis soojas vannis. Oluline on saada väga puhtaks ja pehmeks. Parem oleks nendel hetkedel mitte ärrituda, seega keelatud on mõelda triviaalsetele igapäevamuredele ning ka metafüüsilis-eksistentsiaalsetele probleemidele.
8. Nüüd peaks katsealune tundma kontides väsimust. Kui ka pisikese pingutuse järel kontides unenooti ei tunta, ollakse ebaõnnestunud. Tunnistatagu seda! Võib proovida mõnel teisel päeval. Kui aga katsealune tajub mõnusat rammestust, siis õnnitlused – see tähendab, et katse on läbitud edukalt. Nüüd on tarvis vaid jäsemed välja sirjutada, pea patja suruda, uinuda ja magada nii-nii magusalt. Nohisemine lubatud.

Head ööd!

COOL GUYS DON`T LOOK AT EXPLOSIONS

Lõppkokkuvõttes on väga hea, et ma oma blogimõtete tähistamiseks valisin nime Mitmesuguseid avastusi, sest see aitab mul pidevalt nihverdada piiridega. Pean tunnistama (häbipuna palgeil), et ma ei jõua viimasel ajal väga palju ilukirjandust lugeda, kuna tegelen oma uurimusega, millele ühes eelmises sissekandes ka põgusalt osundasin (vabandused! vabandused!). Praegu on lugemises küll Umberto Eco Inetuse ajalugu ja Sigmund Freudi Nali ja selle seos teadvustamatusega, kuid kes teab, millal ja kas üldse jõuavad lugemiselamused blogisõnadesse. Jah... Niisiis kirjutaksin ka täna ühest huvitavast tähelepanekust, mida igamees on saanud juba pealkirjast lugeda ja mis ilukirjandusega vähemasti esmapilgul ei seostu. Vastavasisulise üllitise saab igaüks ise youtube`ist üles otsida. Kui sinu huumorisoon evib sarnasusi minu omaga, siis see sulle ka meeldib. Okei. Aga mida ma siis öelda tahan? Mida tähendab olla cool? Cool on teatavasti positiivne kategooria. Kes meist ei tahaks olla cool? Kuid tegelikult viitab see ju jahedusele. Küsiti ka ühes nüüdseks klassikaks kujunenud poplaulus What´s cooler than being cool? – Ice cold. Vot ice cold mina küll enam olla ei tahaks. See on juba kraad kangem olelus. Cool aga on vinge ja enamasti ihaldusväärne staatus. Vanasti tähendas see võib-olla pigem arrogantset ja hoolimatut tüüpi/tüüpinnat, kuid täna kasutan mina ka suure ja sooja südamega inimese tähistamiseks märksõna cool. (Muideks, kas tüüp on sinu jaoks pigem meeste- või naisterahvas?)

Aga nüüd laulu juurde. Selle oopuse järgi on coolid need tüübid, kes millegi õhkamise järel slow-motionis minema jalutavad, heitmata ühtegi pilku selja taga aset leidvale kaosele. Ja vaadates neid klippe, kipub tahes-tahtmata muie näole: eriti kurjad vennad (niisiis näiteks Javier Bardemi, Will Smithi, Denzel Washingtoni, mütsiga Mark Wahlbergi tegelaskujud) kõnnivad mind-ei-huvita-ilmega rahulikult õhku lendava objekti juurest eemale. Urr. Seems like these days the whole world`s on fire. The more you ignore it, the cooler you look. Või Who`s got time to watch an explosion? on kindlasti laulu võtmeread. Noh enivei on selle loo eesmärgiks katarsis – see puhastab meeled igasugusest risust ja jätab lõpuks alles vabastava mul-on-savi-ätituudi. Kõik need ägedad vennad, keda suurelt ekraanilt imetluse ja hirmuvärinaga vaadatakse, tuuakse kõrgetest sfääridest alla keldrisse. Nende jumalikkus kustutatakse ning kõik hakkab tunduma naljakana. Hea tunne on nii.

Ja nüüd tegudele.

Veidike seda sõbrapäevajuttu

Täna on sõbrapäev. Olen teadlik, et paljudes tekitab see päev ebamugavustunnet või isegi raevu. Enamik väidab, et neid see ei huvita. Mina päris nii öelda ei saa. Loomulikult on kole minna Sellusse ja avastada end ühtäkki ümbritsetuna roosadest südamekestest ja vahukommidest, kuid sellest võiks ju tegelikult üle olla. Närvivapustus valentinipäeval valentinipäevast ei ole just kõige meeldivam stsenaarium. Loid ja ükskõikne olek on nõnda tavapärane. Ja kui absoluutselt iga päev õnnelik olla, siis pole tõepoolest erilist vahet.

Jah, valentinipäeval on ameerikalik-kommertslik lehk küljes, kuid südatalvel on tegelikult päris meeldiv midagigi tähistada. Nii tähistan ma ka vastlapäeva ning kuklid poes juba värisevad (teisipäevani, muhahaha)! Aga jah, miks mitte end lihtsalt lõdvaks lasta? Ning segada kiiruga kokku vahukoor, maasikad, küpsised ja lehmakommid ning oodata kuni külmas selle massiga midagi maagilist juhtub. Ja pärast see hirmkiiresti hävitada. Khm, kuri kriitik vangutab praegu pead: „Mida ta küll endale lubab? Lubab raamatutest kirjutada ja kirjutab filmidest. Nüüd on suisa tühja-tähja peale aega raiskama hakanud.“ Seekord ma ignoreerin kriitikut. See sissekanne on 100 % literatuurivaba.