Daniel Kehlmann Maailma mõõtmine

Daniel Kehlmanni Maailma mõõtmine on sellise kaliibriga raamat, mida võib lugeda ka skeptiline raamatugurmaan. Pajatab kahest saksa geeniusest – looduseuurijast Alexander von Humboldtist ning matemaatikust, astronoomist (etc) Carl Friedrich Gaussist. Autor on niisiis ammutanud meeste elulugudest ja kirjutanud kokku ühe väga teravmeelse fiktsiooni, mis mainitud teadlaste elukäike vaheldumisi vaatleb. Toon välja Kehlmanni kirjutise tugevaimad küljed:

• Kaks ilmselgelt mitte tavapärast teadusmeest, üliinimest on kujutatud siiski INIMESTENA. Nad on muidugi hirmtargad, kuid Kehlmannil on õnnestunud mehi siiski lihasluustena edasi anda, nad on mingites aspektides abitud, autor kujutab Gaussi kõhuvalu ja nõrkust ilusate naiste vastu;
• Raamat on küllastatud vaimukas-iroonilise huumoriga, mis saksa kirjanduses midagi nõnda teistsugust on;
• Kehlmanni keel on lakooniline ja konkreetne. Tema väljendus ei ole barokselt vohav, vaid pigem hakseldatud ja napp. Eirab otsekõnet. Dialoogid on edasi antud nii: Siiski, lausus Humboldt, otsekui öelnuks keegi talle seda ette. Ta saab sellest aru ega unusta seda kunagi. S.o dialoog ei ole markeeritud, mis on üpriski imelik võte, kuid samas värske.

Üks fragment romaanist pakkus huvi kirjandusuurimuslikust vaatepunktist. Selles kõnelevad Gauss ja Humboldt kunstist ja ilukirjandusest. Paneb muigama. Toon selle siinkohal ära (minu esiletõsted):

Humboldt lausus, et ta vend kirjutas alles hiljuti Schilleri kohta sügavamõttelise uurimuse. Ta ise ei ole kirjandusest kunagi palju jaganud. Arvudeta raamatud tekitavad temas kõhedust. Teatris on tal alati igav. Samad sõnad, hüüatas Gauss. Kunstnikud unustavad liiga kergesti, et nende ülesanne on kujutada tegelikkust. Kunstnike meelest näitavad kõrvalekalded tugevust, kuid väljamõeldised ajavad inimesi segadusse, stiliseerimine võltsib maailma. Näiteks lavadekoratsioonid, mille puhule ei püütagi varjata, et need on tehtud papist, Inglise maalid, mille taust hajub õlivärvist suppi, romaanid, mis pakuvad lugejale vaid valesid, sest autor paneb ajalooliste isikute suhu oma väljamõeldud sõnu. Vastik, vastas Gauss. Humboldt jätkas. Ta koostab parasjagu taimetunnuste ja loodusnähtuste kataloogi, mille kasutamine tuleks maalikunstnikele kohustuslikuks teha. Sama oleks soovitatav näitekirjanduse puhul. Ta peab siinkohal silmas nimekirja kuulsate isikute iseloomuomadustest, millest kirjanikud ei tohiks kõrvale kalduda. Kui härra Daguerre`i leiutis kord päris valmis saab, kaotavad kaunid kunstid niikuinii mõtte.

Kehlmann on selles lõigus ilmselgelt ka eneseirooniline, kuid samuti on huvitav kahe tollase reaalteadlase arusaam kaunitest kunstidest, nende ilmselge kalle mimeesi eelistamise poole ja kunstile surma ennustamine.

Niisiis, kuigi ma vahepeal mõnest arutlusest aru ei saanud (mõtted füüsikast ja astronoomiast etc), siis üldiselt oli tekst mõnusasti jälgitav ja kenasti harivgi. Raamatu sai läbi suhteliselt kiiresti ja võib soovitada ka nõudlikuma maitsega lugejale.

Besos

Merlin