...on raamatu nimeks, mille just läbi sain ja mis mind eriti ei kõnetanud. Vaid mõned kohad. Räägib eluvõõrast, haigelt jäikade printsiipidega erakust Pedrost, kelle elu muserdab lapsepõlvesõbra surm. Teose lugemine aga pani mind mõistma üht hirmsat tõsiasja – ma ei suuda enam lugeda n-ö vanakooli raamatuid, tekste, mis räägivad tunnetest, milles ei ole huumorit, mis rõhuvad oma raskemeelsuse ja maskuliinsusega. Seega olen ma natuke mures ja mõtlesin jälle „treenima“ hakata. Peaks katsuma natuke keerukamaid teoseid lugeda, olen end lihtsamakoeliste põnevike ja igat sorti bestselleritega ära hellitanud. Mõte tõrgub töötamast ja komplitseerit fraase lahti harutamast. Toon sellise näite: „Aja jooksul omandas mu lein aga halastamatu konkreetsuse, sel oli püsiv mõju, tähendus ja võim. Ma suutsin seda oma suva järgi kaaluda ja mõõta ning hinnata katastroofi suurust, arvestades kogu mu troostitu mineviku kõledat tausta. Mulle sai selgeks, et isegi põletavate valukollete tajumine nõuab teatud distantsi. ... Ma pidin uuesti ahendama oma eluringi, suruma selle tagasi endisaegse tuimuse kitsukesse kesta.“ (vt Delibes 1991: 242) Nii, sellel tsitaadil on sügav (ja nii mustjas) tähendus, kuid ilma iga ajurakku pingutamata sellest olulist välja ei ime.
Alati kui mõtlen taoliste lõikude peale Delibesi tekstis, siis tuleb nüüd meelde Daniel Kehlmanni Maailma mõõtmises (veel loen) paisuv kosutav huumor, mis iroonitseb suurmeeste suurte ja segaste mõtete üle: kõik me oleme lõppkokkuvõttes inimesed. Ma lihtsalt pean siingi tsiteerima: „Humboldti vanem vend kõneles blankvärsside eelistest, Wieland noogutas tähelepanelikult, diivanil istus Schiller ja haigutas salamahti.“ (vt Kehlmann 2008: 32) Nii saab pisut Weimari klassitsistide üle naeru krõbistatud. Ja siis mu lemmik: „Nende isa, alamaadlikust jõukas mees, oli varakult surnud. Ema oli poegade hariduse kohta nõu küsinud ei kellegi muu kui Goethe enda käes. Goethe vastas, et vennastepaar, kelles nii hästi ilmneb inimkonna püüdluste mitmekesisus ning kelles on seega kõige eeskujulikumal kombel tegelikkuseks saanud inimeste rikkalikud võimalused tegudeks ja naudinguks, on tõepoolest jälgimist väärt, et täita meel lootuse ja vaim mõningase mõttega. Sellest lausest ei saanud keegi aru. Ei ema ega ülemteener Kunth, kõhetu suurte kõrvadega mees.“ (vt Kehlmann 2008: 16) Ai, see on hea. Aga jah, peamine on praegu Delibesi Küpressil on kitsas vari, kuigi ausalt öeldes ei ole mul selle kohta rohkem suurt midagi öelda. Raskemeelne teos. Mitte mingil juhul suvelugemine.
Nii, kohv saigi nüüd otsa. Enamasti on see märk sellest, et hommiku rahulikud hetked on läbi ja tuleb usinustuda. Usinustuge teiegi!
Abrazos
Merlin
No comments:
Post a Comment