Mitmel pool nimetatakse Suzanne Collinsi Näljamänge uueks hitiks, noorte-fantasy hetke tähtteoseks (vt nt Tänapäeva blogi http://raamatupalat.blogspot.com/2009/11/fantasy-bestseller-naljamangud-joudis.html). Loomulikult sattusin ka mina kiituste kütkeisse ja kuna soovisin lugeda midagi, mis lahutaks meelt ja läheks kiiresti, siis just selle musta raamatu järgi käsi haaraski. Tuleb tunnistada, et kui esimest korda sellest tekstist kuulsin, siis ei olnud ma selle sisuga absoluutselt kursis ning eeldasin, et tegevustik toimub siiski tänapäevas ning räägib kurbade noorte, kes end näljutavad, lõiguvad ja muid ekstreemsusi viljelevad, igapäevaelust, lootusest leida armastus, saada tähelepanu, langetada õigeid otsuseid jne. Eksisin totaalselt. Collinsi Näljamängude süžee on asetatud tulevikku ning pakub lugejale üpris lohutu pildi: eksisteerib kuri riik Panem, mille pealinnaks Kapitoolium, kus paikneb võim, kes ekspluateerib oma kahtteist ringkonda ja naudib brutaalset vägivalda, korraldades igal aastal turniire, kus lapsed üksteist killivad. Muidu elavad inimesed näljas, alluvad rangetele reeglitele ja teenivad riigi huve. Fun. Süžee süžeeks, eks igaüks loeb ise.
Tegelikult mulle väga hüppavad sellised teosed, mis kujutavad kohutavat tulevikku. Viimasel ajal on Ameerikamaal tehtud ka mitmeid filme, mis kujutavad planeeti Maa pärast mingisugust „käkki“. Too „käkk“ on enamasti põhjustanud midagi väga jubedat, nii et inimkond on pidanud alustama suisa nullist ja loomulikult paljud sellise kaotuse juures metsistuvad ning minetavad siin ja praegu iseenesestmõistetavad inimlikud väärtused-omadused, inimsuse kui sellise. Taolistele mustritele on üles ehitatud näiteks The Book of Eli (2010), The Road (2009), District 9 (2009) jne. Nägemused tulevikus aset leidvast on õudsed, kuid siiski ahmin neid endasse: need erutavad ja kõnetavad, hirmutavad, viljastavad päänupus mõtteid.
Näljamängud on sisu poolest tõesti hirmus karm raamat – just nimelt too laste väljavalimine, nende tsirkuseahvideks muutmine, šõubisnislikud elemendid, nende areenile ehk mingisugusele maalapile saatmine ja kaameratega jälitamine, et näidata tervele maale, kuidas nad üksteist eri viisidel jõhkralt mõrvavad. Tundub, et tegemist võiks olla õudusromaaniga. Kuid imekombel see pole nii – pigem on see õhkõrn mõningate vägivaldsete elementidega tüdrukuteromaan. Noortekirjandus per se. Eriti karm temaatika on edasi antud leebelt, vahel isegi usutamatult. On mõningaid pingelisi ja äkilisi kohti, kuid võitlust elu ja surma peale peaks siiski kirjeldama veidike dünaamilisemalt. Näljamängud aga vaagub millegi roosa serva peal, minu meelest jääb puudu vitaalsusest (äkki on midagi nihu hoopiski tõlkega?? Samas originaali praegu küll lugema ei vinnaks hakata).
Niisiis: raamat loetavate killast, kuid pelk meelelahutus. Teema super – kuid edasiandmisviis vahel ebausutav. Jääbki üle vaid küsida, kas ma ka järgmisi osi loen (üllatus-üllatus: ka Collinsi sulg jookseb kiiresti ning siitki on oodata veel sadu lehekülgi), siis pean ma vastama, et suurima tõenäosusega loen ma ka järgmised osad läbi, sest meelelahutusele orienteerudes oli Näljamängud täiesti talutav. Võrreldes teise meelelahutusliku maiuspalaga, s.o Larssoni maailmaga, ilmselgemalt nooremale publikule orienteeritud ja kõvasti pinnapealsem.
Piu.
Nägemist.
No comments:
Post a Comment