Lugesin järjest läbi kaks raamatut: Olavi Ruitlase Naise (mis oli enam-vähem selline, nagu ootasin ning millest ma ei viitsi pikemalt rääkida, arvestades et Naine ilmus juba ammu ja on piisavalt kõneainet pakkunud) ja Guillermo del Toro ning Chuck Hogani teose Tõbi, millest võiks täitsa mõned mõtted poetada.
Tõve näol on tegu ülimalt põneva tekstiga – seda on väga raske käest panna, ülimalt kaasahaaravalt kirjutatud. Pealiiniks on kurjade vampiiride või ebainimeste märatsemise algus New Yorkis (miskipärast leiavad kõik hirmsad asjad aset NY-s, eelkõige katastrooffilmides). Raamatu üks autoritest ehk del Toro on minu jaoks eelkõige nüansirikka käekirjaga režissöör, kelle õudseid-fantaasiarikkaid thrillereid ma ikka imetlenud olen, Paani labürindist sattusin lausa ahvivaimustusse. Seega ootasin ma tekstist del-torolikke elemente, mida ma sealt ka leidsin, eriti peakurjami kirjeldustest, raamatut sissejuhatavast õõvastavast legendist jne.. Võikski öelda, et Tõve-triloogia esimese raamatu kaks tugevust peituvad:
Esiteks raamistavas loos kannatavast hiiglasest Jusef Sardust, kelle kuju ühel jahiretkel raamatu villain Isand võtab;
Teiseks kõige magusam oli vähemasti minu jaoks sündmustikku käimalükkav element ehk kummituslik maandunud lennuk JFK-s ning selle ümber toimunud sabimine. On äärmiselt naudingut valmistav lugeda tegelasi pea igal leheküljel lausuvat: „Midagi on korrast ära“, „Miski siin loos ei klapi“, „Ma aiman midagi halba“, „Õrn külm tuuleõhk puhus talle kuklasse ja ta tundis millegi halva kohalolu“ (need fraasid on küll minu väljamõeldised, kuid you know what I mean – sellise tähendusväljaga laused lihtsalt kerivad niidid pingesse). Nii on raamatu algus üle mõistuse saladuslik ja vägagi õnnestunud – lennuk täis rahulikke laipu, pagasiruumist leitud koletislikult suur gootilike nikerdustega rõve kirst, mis puudub registreeritud pagasi nimekirjast jne.
Tõve väärtust kahvatab mingil hetkel häirivalt tavaline peategelase lahutusdraama – lõhestunud perekond, kasvatamisõigused jne, mis on autorite poolt ilmselgelt kasutusele võetud, et karmile ebainimlikule süžeele nummimat mõõdet anda. Eriti teada-tuntud on seik, et isa soovib oma eks-abikaasa juures elavat poega nädalavahetusel kenasti võõrustada, on tellinud hiinakat ja ostnud piletid pesapallimängule ning siis helistatakse ja teavitatakse hädaolukorrast tööl ja isa peab poja jälle hülgama!!!! Loomulikult zombistuvad armastatud olendid jne. Seda kõike oleme juba kuulnud-näinud. Veel on jamps tegevuse muutumine nottimiseks-killimiseks-jälitamiseks, mis on loomulikult vajalik sündmustiku koha pealt – et päästa maailm, kuid see on ausalt öeldes padutüütu.
Nüüd aga kriuks-vingusin hinge peal olevad asjad ilusasti ära ja ütlen veel lõpetuseks on Tõbi on nii hirmus põnev, et seda ei saa lihtsalt õudus-ulme-põnevusfännidele soovitamata jätta. Tuleb lugeda!
No comments:
Post a Comment