Daniel Kehlmann Maailma mõõtmine

Daniel Kehlmanni Maailma mõõtmine on sellise kaliibriga raamat, mida võib lugeda ka skeptiline raamatugurmaan. Pajatab kahest saksa geeniusest – looduseuurijast Alexander von Humboldtist ning matemaatikust, astronoomist (etc) Carl Friedrich Gaussist. Autor on niisiis ammutanud meeste elulugudest ja kirjutanud kokku ühe väga teravmeelse fiktsiooni, mis mainitud teadlaste elukäike vaheldumisi vaatleb. Toon välja Kehlmanni kirjutise tugevaimad küljed:

• Kaks ilmselgelt mitte tavapärast teadusmeest, üliinimest on kujutatud siiski INIMESTENA. Nad on muidugi hirmtargad, kuid Kehlmannil on õnnestunud mehi siiski lihasluustena edasi anda, nad on mingites aspektides abitud, autor kujutab Gaussi kõhuvalu ja nõrkust ilusate naiste vastu;
• Raamat on küllastatud vaimukas-iroonilise huumoriga, mis saksa kirjanduses midagi nõnda teistsugust on;
• Kehlmanni keel on lakooniline ja konkreetne. Tema väljendus ei ole barokselt vohav, vaid pigem hakseldatud ja napp. Eirab otsekõnet. Dialoogid on edasi antud nii: Siiski, lausus Humboldt, otsekui öelnuks keegi talle seda ette. Ta saab sellest aru ega unusta seda kunagi. S.o dialoog ei ole markeeritud, mis on üpriski imelik võte, kuid samas värske.

Üks fragment romaanist pakkus huvi kirjandusuurimuslikust vaatepunktist. Selles kõnelevad Gauss ja Humboldt kunstist ja ilukirjandusest. Paneb muigama. Toon selle siinkohal ära (minu esiletõsted):

Humboldt lausus, et ta vend kirjutas alles hiljuti Schilleri kohta sügavamõttelise uurimuse. Ta ise ei ole kirjandusest kunagi palju jaganud. Arvudeta raamatud tekitavad temas kõhedust. Teatris on tal alati igav. Samad sõnad, hüüatas Gauss. Kunstnikud unustavad liiga kergesti, et nende ülesanne on kujutada tegelikkust. Kunstnike meelest näitavad kõrvalekalded tugevust, kuid väljamõeldised ajavad inimesi segadusse, stiliseerimine võltsib maailma. Näiteks lavadekoratsioonid, mille puhule ei püütagi varjata, et need on tehtud papist, Inglise maalid, mille taust hajub õlivärvist suppi, romaanid, mis pakuvad lugejale vaid valesid, sest autor paneb ajalooliste isikute suhu oma väljamõeldud sõnu. Vastik, vastas Gauss. Humboldt jätkas. Ta koostab parasjagu taimetunnuste ja loodusnähtuste kataloogi, mille kasutamine tuleks maalikunstnikele kohustuslikuks teha. Sama oleks soovitatav näitekirjanduse puhul. Ta peab siinkohal silmas nimekirja kuulsate isikute iseloomuomadustest, millest kirjanikud ei tohiks kõrvale kalduda. Kui härra Daguerre`i leiutis kord päris valmis saab, kaotavad kaunid kunstid niikuinii mõtte.

Kehlmann on selles lõigus ilmselgelt ka eneseirooniline, kuid samuti on huvitav kahe tollase reaalteadlase arusaam kaunitest kunstidest, nende ilmselge kalle mimeesi eelistamise poole ja kunstile surma ennustamine.

Niisiis, kuigi ma vahepeal mõnest arutlusest aru ei saanud (mõtted füüsikast ja astronoomiast etc), siis üldiselt oli tekst mõnusasti jälgitav ja kenasti harivgi. Raamatu sai läbi suhteliselt kiiresti ja võib soovitada ka nõudlikuma maitsega lugejale.

Besos

Merlin

Miguel Delibesi Küpressil on kitsas vari

...on raamatu nimeks, mille just läbi sain ja mis mind eriti ei kõnetanud. Vaid mõned kohad. Räägib eluvõõrast, haigelt jäikade printsiipidega erakust Pedrost, kelle elu muserdab lapsepõlvesõbra surm. Teose lugemine aga pani mind mõistma üht hirmsat tõsiasja – ma ei suuda enam lugeda n-ö vanakooli raamatuid, tekste, mis räägivad tunnetest, milles ei ole huumorit, mis rõhuvad oma raskemeelsuse ja maskuliinsusega. Seega olen ma natuke mures ja mõtlesin jälle „treenima“ hakata. Peaks katsuma natuke keerukamaid teoseid lugeda, olen end lihtsamakoeliste põnevike ja igat sorti bestselleritega ära hellitanud. Mõte tõrgub töötamast ja komplitseerit fraase lahti harutamast. Toon sellise näite: „Aja jooksul omandas mu lein aga halastamatu konkreetsuse, sel oli püsiv mõju, tähendus ja võim. Ma suutsin seda oma suva järgi kaaluda ja mõõta ning hinnata katastroofi suurust, arvestades kogu mu troostitu mineviku kõledat tausta. Mulle sai selgeks, et isegi põletavate valukollete tajumine nõuab teatud distantsi. ... Ma pidin uuesti ahendama oma eluringi, suruma selle tagasi endisaegse tuimuse kitsukesse kesta.“ (vt Delibes 1991: 242) Nii, sellel tsitaadil on sügav (ja nii mustjas) tähendus, kuid ilma iga ajurakku pingutamata sellest olulist välja ei ime.

Alati kui mõtlen taoliste lõikude peale Delibesi tekstis, siis tuleb nüüd meelde Daniel Kehlmanni Maailma mõõtmises (veel loen) paisuv kosutav huumor, mis iroonitseb suurmeeste suurte ja segaste mõtete üle: kõik me oleme lõppkokkuvõttes inimesed. Ma lihtsalt pean siingi tsiteerima: „Humboldti vanem vend kõneles blankvärsside eelistest, Wieland noogutas tähelepanelikult, diivanil istus Schiller ja haigutas salamahti.“ (vt Kehlmann 2008: 32) Nii saab pisut Weimari klassitsistide üle naeru krõbistatud. Ja siis mu lemmik: „Nende isa, alamaadlikust jõukas mees, oli varakult surnud. Ema oli poegade hariduse kohta nõu küsinud ei kellegi muu kui Goethe enda käes. Goethe vastas, et vennastepaar, kelles nii hästi ilmneb inimkonna püüdluste mitmekesisus ning kelles on seega kõige eeskujulikumal kombel tegelikkuseks saanud inimeste rikkalikud võimalused tegudeks ja naudinguks, on tõepoolest jälgimist väärt, et täita meel lootuse ja vaim mõningase mõttega. Sellest lausest ei saanud keegi aru. Ei ema ega ülemteener Kunth, kõhetu suurte kõrvadega mees.“ (vt Kehlmann 2008: 16) Ai, see on hea. Aga jah, peamine on praegu Delibesi Küpressil on kitsas vari, kuigi ausalt öeldes ei ole mul selle kohta rohkem suurt midagi öelda. Raskemeelne teos. Mitte mingil juhul suvelugemine.

Nii, kohv saigi nüüd otsa. Enamasti on see märk sellest, et hommiku rahulikud hetked on läbi ja tuleb usinustuda. Usinustuge teiegi!

Abrazos

Merlin

Kuus ülestähendust suvest

Alles olid nii koledad ilmad, et nuturõngas suu ümbert heaga ää ei läinud. Isegi blogis kurtsin mõni kord, kuidas lumi ei sula ja külm võtab silmanägemise ära. Nüüd on käes suvi ja ma tahaksin öelda mõned head sõnad selle ülistuseks.

Suvi on minu lemmik, sest...

..siis on lehed puul. Rohelises kuues kased-vahtrad etc (nagu nii mõnigi on aru saanud, ei ole ma teab mis botaanik) teevad tuju heaks, sahistavad ennastunustavalt ja pudistavad krae vahele igasugust ollust (vahtrad näiteks ninasid ja mingeid imelikke rohelisi värke ja ussikesi ja muud toredat). Siis saab puu all istuda ja raamatut lugeda või sõbraga juttu ajada või kohvi juua. Puid võib lihtsalt aknastki piiluda ja nad on nii kenasti puhevil, et tekib soov õnnest peaga vastu seina joosta. Maha raagus oksad!

..kuna olen senini tegelenud peamiselt õppimisega, siis on minul siiani olnud enamasti sellised suved, kus saab palju raamatuid lugeda. Ja igasuguseid raamatuid hõrgust meelelahutusest klassikani. See on väga hea tunne, kui alati-alati on mingisugune teos pooleli. Vaim toitub ja road on külluslikud.

..vahel on siis Eestis päikest näha ja saab päevitada. Selleks tuleks sahtlist välja urgitseda kaheosalised napid nöörjad riided, mida teadjamad lõunamaalased bikiinideks kutsuvad. Vastav kostüümike on EV-s muidu suhteliselt kasutu, aga suvel võib vahel marjaks ää kuluda. Siis päike limpsib keha kenasti tõmmuks ja elu on muidu ilus.

..siis lähevad kõik mõnele saarele. Minu lemmiksaar on Hiiumaa. See on väike ja ninakas ja seal on kadakad, suured kiiged, palju toredaid memmesid-taatisid, Kärdla Konsum ja nüüd ka Selver, kust jätsi saab muretseda, kruusateed, madalad ja soojad lahed, palju putukaid ja üleüldine rahu. Hiiumaal saab asfalteeritud üpriski olulise autotee keskel päris pikalt käia, enne kui mürisevad mootorid sind teepervele nügivad. Siis on seal üks vaskuss, kes elab meie matkarajal (igal aastal täpselt sama koha peal) ja muud head-paremat. Hiiumaa on paik, kus mitte midagi tehes on lihtsalt väga tsill olla.

...siis saab õues liha ja saia grillida ja hiljem seda värske kraamiga puu all (vt esimene nupp) ennastunustavalt (Simpsonite stiilis) alla kugistada. Toit mekib suvel eriti hea. Arutasime siin just, et paljud viimasel ajal toituvad taimedest – tõik, mis pani mind mõtlema, et suviti pääseb karnivoor minus just eriti valla. Krõbejas-mahlakas punane liha maitseb hää.

Pluss mõni suvi on veel vinkum, sest toimub mingisugune jalgpalliga seotud suurüritus, nt EM või MM. See suvi on õnnistatud MM-iga, mis tähendab, et ootan juba pikisilmi reedet. Juhhei!!

Head aega

Merlin

Lahvatav algus ja holliwoodilik lõpp ehk võikad astlad

Lugesin järjest läbi kaks raamatut: Olavi Ruitlase Naise (mis oli enam-vähem selline, nagu ootasin ning millest ma ei viitsi pikemalt rääkida, arvestades et Naine ilmus juba ammu ja on piisavalt kõneainet pakkunud) ja Guillermo del Toro ning Chuck Hogani teose Tõbi, millest võiks täitsa mõned mõtted poetada.

Tõve näol on tegu ülimalt põneva tekstiga – seda on väga raske käest panna, ülimalt kaasahaaravalt kirjutatud. Pealiiniks on kurjade vampiiride või ebainimeste märatsemise algus New Yorkis (miskipärast leiavad kõik hirmsad asjad aset NY-s, eelkõige katastrooffilmides). Raamatu üks autoritest ehk del Toro on minu jaoks eelkõige nüansirikka käekirjaga režissöör, kelle õudseid-fantaasiarikkaid thrillereid ma ikka imetlenud olen, Paani labürindist sattusin lausa ahvivaimustusse. Seega ootasin ma tekstist del-torolikke elemente, mida ma sealt ka leidsin, eriti peakurjami kirjeldustest, raamatut sissejuhatavast õõvastavast legendist jne.. Võikski öelda, et Tõve-triloogia esimese raamatu kaks tugevust peituvad:

Esiteks raamistavas loos kannatavast hiiglasest Jusef Sardust, kelle kuju ühel jahiretkel raamatu villain Isand võtab;

Teiseks kõige magusam oli vähemasti minu jaoks sündmustikku käimalükkav element ehk kummituslik maandunud lennuk JFK-s ning selle ümber toimunud sabimine. On äärmiselt naudingut valmistav lugeda tegelasi pea igal leheküljel lausuvat: „Midagi on korrast ära“, „Miski siin loos ei klapi“, „Ma aiman midagi halba“, „Õrn külm tuuleõhk puhus talle kuklasse ja ta tundis millegi halva kohalolu“ (need fraasid on küll minu väljamõeldised, kuid you know what I mean – sellise tähendusväljaga laused lihtsalt kerivad niidid pingesse). Nii on raamatu algus üle mõistuse saladuslik ja vägagi õnnestunud – lennuk täis rahulikke laipu, pagasiruumist leitud koletislikult suur gootilike nikerdustega rõve kirst, mis puudub registreeritud pagasi nimekirjast jne.

Tõve väärtust kahvatab mingil hetkel häirivalt tavaline peategelase lahutusdraama – lõhestunud perekond, kasvatamisõigused jne, mis on autorite poolt ilmselgelt kasutusele võetud, et karmile ebainimlikule süžeele nummimat mõõdet anda. Eriti teada-tuntud on seik, et isa soovib oma eks-abikaasa juures elavat poega nädalavahetusel kenasti võõrustada, on tellinud hiinakat ja ostnud piletid pesapallimängule ning siis helistatakse ja teavitatakse hädaolukorrast tööl ja isa peab poja jälle hülgama!!!! Loomulikult zombistuvad armastatud olendid jne. Seda kõike oleme juba kuulnud-näinud. Veel on jamps tegevuse muutumine nottimiseks-killimiseks-jälitamiseks, mis on loomulikult vajalik sündmustiku koha pealt – et päästa maailm, kuid see on ausalt öeldes padutüütu.

Nüüd aga kriuks-vingusin hinge peal olevad asjad ilusasti ära ja ütlen veel lõpetuseks on Tõbi on nii hirmus põnev, et seda ei saa lihtsalt õudus-ulme-põnevusfännidele soovitamata jätta. Tuleb lugeda!

Julm vägivald õrnas kastmes

Mitmel pool nimetatakse Suzanne Collinsi Näljamänge uueks hitiks, noorte-fantasy hetke tähtteoseks (vt nt Tänapäeva blogi http://raamatupalat.blogspot.com/2009/11/fantasy-bestseller-naljamangud-joudis.html). Loomulikult sattusin ka mina kiituste kütkeisse ja kuna soovisin lugeda midagi, mis lahutaks meelt ja läheks kiiresti, siis just selle musta raamatu järgi käsi haaraski. Tuleb tunnistada, et kui esimest korda sellest tekstist kuulsin, siis ei olnud ma selle sisuga absoluutselt kursis ning eeldasin, et tegevustik toimub siiski tänapäevas ning räägib kurbade noorte, kes end näljutavad, lõiguvad ja muid ekstreemsusi viljelevad, igapäevaelust, lootusest leida armastus, saada tähelepanu, langetada õigeid otsuseid jne. Eksisin totaalselt. Collinsi Näljamängude süžee on asetatud tulevikku ning pakub lugejale üpris lohutu pildi: eksisteerib kuri riik Panem, mille pealinnaks Kapitoolium, kus paikneb võim, kes ekspluateerib oma kahtteist ringkonda ja naudib brutaalset vägivalda, korraldades igal aastal turniire, kus lapsed üksteist killivad. Muidu elavad inimesed näljas, alluvad rangetele reeglitele ja teenivad riigi huve. Fun. Süžee süžeeks, eks igaüks loeb ise.

Tegelikult mulle väga hüppavad sellised teosed, mis kujutavad kohutavat tulevikku. Viimasel ajal on Ameerikamaal tehtud ka mitmeid filme, mis kujutavad planeeti Maa pärast mingisugust „käkki“. Too „käkk“ on enamasti põhjustanud midagi väga jubedat, nii et inimkond on pidanud alustama suisa nullist ja loomulikult paljud sellise kaotuse juures metsistuvad ning minetavad siin ja praegu iseenesestmõistetavad inimlikud väärtused-omadused, inimsuse kui sellise. Taolistele mustritele on üles ehitatud näiteks The Book of Eli (2010), The Road (2009), District 9 (2009) jne. Nägemused tulevikus aset leidvast on õudsed, kuid siiski ahmin neid endasse: need erutavad ja kõnetavad, hirmutavad, viljastavad päänupus mõtteid.

Näljamängud on sisu poolest tõesti hirmus karm raamat – just nimelt too laste väljavalimine, nende tsirkuseahvideks muutmine, šõubisnislikud elemendid, nende areenile ehk mingisugusele maalapile saatmine ja kaameratega jälitamine, et näidata tervele maale, kuidas nad üksteist eri viisidel jõhkralt mõrvavad. Tundub, et tegemist võiks olla õudusromaaniga. Kuid imekombel see pole nii – pigem on see õhkõrn mõningate vägivaldsete elementidega tüdrukuteromaan. Noortekirjandus per se. Eriti karm temaatika on edasi antud leebelt, vahel isegi usutamatult. On mõningaid pingelisi ja äkilisi kohti, kuid võitlust elu ja surma peale peaks siiski kirjeldama veidike dünaamilisemalt. Näljamängud aga vaagub millegi roosa serva peal, minu meelest jääb puudu vitaalsusest (äkki on midagi nihu hoopiski tõlkega?? Samas originaali praegu küll lugema ei vinnaks hakata).

Niisiis: raamat loetavate killast, kuid pelk meelelahutus. Teema super – kuid edasiandmisviis vahel ebausutav. Jääbki üle vaid küsida, kas ma ka järgmisi osi loen (üllatus-üllatus: ka Collinsi sulg jookseb kiiresti ning siitki on oodata veel sadu lehekülgi), siis pean ma vastama, et suurima tõenäosusega loen ma ka järgmised osad läbi, sest meelelahutusele orienteerudes oli Näljamängud täiesti talutav. Võrreldes teise meelelahutusliku maiuspalaga, s.o Larssoni maailmaga, ilmselgemalt nooremale publikule orienteeritud ja kõvasti pinnapealsem.

Piu.

Nägemist.