Lugemisharjumustest

Õues on nii soe, et ma hakkasin peast juba segi minema ja tulin korraks tuppa, kus küll ka lämbe on, kuid vähemasti päike ei sihi lagipähe ja ei ähvarda ära tappa. Õues tegin igasuguseid põnevaid töid: lihvisin puidust laudu ja siis immutasin neid toredalõhnalise vahendiga, mis peaks lauad kenasti niiskuskindlaks tegema. Tore oli pintseldada ja vaadata, kuidas puit ahnelt vedelikku sööb. Töötades tekkisid peas ka igasugused mõtted. Näiteks huvi selle vastu, kuidas ja kus inimesed raamatuid loevad. Nii ma mõtlesingi välja tuua, kus ja kuidas mina tavaliselt raamatuid loen ja olen lugenud. Siinkohal mõtlen ma peaasjalikult ilukirjandust.

Kui ma veel gümnaasiumis käisin, siis tavatsesin hard-core-klassikat lugeda kirjutuslaua taga, märkmiku ja pliiatsiga, hirmus korralikult. Sildistades kõik olulisemad kohad ja kirjutades hoolega välja tegelaskujude omadusi ja sügavamõttelisi fragmente. Mõne teose puhul ei suutnud ma nii järjepidev olla (mäletan, et nii läks näiteks Knut Hamsuni „Maa õnnistusega“ ja Karl Ristikivi „Rohtaiaga“) ning lugesin neid voodis päevatekil lamaskledes. Loomulikult sai selles mu lemmiklugemiskoht ja -meetod. Nüüd kobin ma ikka ja alati oma raamatutega voodisse. Seda eriti nõmedatel aastaaegadel. Kui raamatut laua taga loen, siis enamasti tähendab see ikka seda, et tegemist on lausigava obligatoorse tekstiga või tõesti tükiga, mida on vaja lause-lause haaval uurida. Iseenese käega valitud vabatahtlikud teosed naljalt laua taga loetud ei saa. Talvel on hea võtta peale tekike ja olla mõnusasti soojas. Praegu meeldib mulle lugeda aias tekil lamaskledes või õuelaua taga istudes. Kuna hetkel saab lugedes ka päikest võtta, siis on oluline, et teos ei oleks liiga raske.

Raamatuid lugedes ma enamasti ei söö ega joo ja pigem meeldib mulle lugeda vaikuses, kuigi olenevalt keha hetkeseisust võin raamatusse süüvida ka tümmi kohalolekul. Raamatut on veel ülihea lugeda enne magamaminekut, vanasti oli see minu puhul lausa rituaal – mitte iialgi ei uinunud ma kas või üht lehekülge lugemata. Nüüd on see harjumus minetatud – ma võin lugeda, kuid ei pruugi ning tihti on hoopis mõnnam enne uinumist vaadata mõnd põnevat sarja.

Vot nii on lood. Lähen nüüd jalkat vaatama.