Täna vaatleksin väga põgusalt kahte linateost, nimelt Martin Scorsese Shutter Island’i ning Kathryn Bigelow’ Hurt Locker’it. Esmalt: mõlemaid tasub vaadata, kuna kaasahaaravus on kindlasti mõlema filmi pluss. Teisalt olen ma praegu sooritams suurt viga, sest neid filme kõrvuti käsitleda on suhteliselt meele- ja vägivaldne, niivõrd eripalgelised on need, kuid teen seda siiski. Ei tea, miks.
Shutter Island pehastab vaataja arusaamistalasid: oleme ennegi ju näinud filme, kus me ei saagi teada, kellel oli õigus, kes oli hull, kes oli tegelikult mõrvar jne. Shutter Island annab lõpuks lahenduse kätte, kuid lõpuosas filmist heitleb uudishimulik vaataja mitmete kahtluste küüsis ja üritab erinevaid tükke kokku panna. See on täitsa tore tegevus. Loomulikult on filmis mõnus aeg-ruum: tegevuspaigaks eestilikult hallitaevaline, tormialdis, mäsleva ja tormilise mere poolt igast küljest haaratud totaalses isolatsioonis paiknev saareke kriminaalsetele hullumeelsetele, aastaks 1954 ehk ajakild, mil mehed kandsid veel pikki gängsterlikke tolmumantleid ja kaabusid. Hea film, kuid siiski mitte selline, mis su maailmavaate ümber struktureeriks.
Hurt Locker’i tegevustik toimub praktiliselt tänapäevas ja pakub võhikule nagu mina suhteliselt uut laadi teavet sellest, mis võiks üldjoontes toimuda praegustes sõjakolletes, antud juhul siis Iraagis. Mida seal üleüldse tehakse, milline on üldpilt? Kummastavalt on reaalsuses sealviibinud mehed filmi peale üpris kurjad, öeldes, et mitte miski ei vasta seal tegelikult asetleidvale, et eksitud on detailides ja atmosfääri loomises. Nii on lugu vast igasuguse tõepäraselt mõjuda sooviva filmiga, kui antud temaatikat käsitlevat linateost vaatab absoluutekspert, siis leiab ta alati sadu asju, mida kritiseerida, kuna ta on selle maailmaga lihtsalt nii läbi ja lõhki kursis. Siin tulekski alla joonida, et tegemist ei ole dokumentaalfilmiga ja kõik, mida me ekraanilt näeme, on siiski FIKTSIOON. Režissöör ega kirjanik ei ole reaalsuse kopeerijad, mimeesiprintsiibi hardunud austajad, vaid siiski ka kunstnikud. Ja eeldades, et Hurt Locker’i puhul on siiski suurem osa vaatajatest inimesed, kes ei ole Iraagis viibinud, siis täidab teos üdini oma eesmärke. Oluline ei ole, kas tänavatel on piisavas koguses räppa ja prahti või mitu meest on soomusautos, vaid minu meelest emotsioon, mida sedalaadi teos tekitab. Sisemusse tekib auk, mõttetuse taju. See on ju peamine. Nii, et hea film, võib-olla isegi selline, mis maailmavaadet ümber struktureerib.
Ma lõpetasin umbes-täpselt viis minutit tagasi Shutter Islandi vaatamise, tšekkasin su blogi ja mis ma näen. Minule, kui asjaarmastajale, äärmiselt põnev film, kogu hiljutises jamas väärt vaatamine.
ReplyDeleteMulle ka meeldis, eriti meisterlikult edasi antud pahaendeline atmosfäär ja pidev pingelolek, kuid millegipärast too teine - Hurt Locker - mõjus teravamalt.Olen isegi üllatunud...
ReplyDeleteMina käisin see nädalavahetus Shutter Islandi ja Invictust vaatamas. Vaatasin kodus veel ka nelja laenutatud filmi... Ja Invictus oli teistest mitme pea jagu üle ning meeldis rohkem, kui ükski teine.
ReplyDeleteHurt Lockeri nimi on siin En Tierra Hostil ja seda tahtsime tegelikult k6ige rohkem näha, aga ajad ei klappinud, nii et jäi järgmisele nädalavahetusele. Nüüd sinu muljeid lugedes, ootused kasvasid :)
Tead, minu jaoks oli Invictuses ilmselgelt liiga palju ragbit. Siis lõpuks need matsud ja oiged ja sissesõitmised hakkasid ärritama. Mind teeb natuke kurjaks ja kurvaks, et ma ei saa ei ameerika jalgpallist ega sarnastest aladest aru. Kui reegleid ei mõista, muutub see kõik lihtsalt tobedaks rüselemiseks :). Ma ikkagi asetaks En Tierra Hostili esikohale. Ootan huviga sinu emotsioone. Besos.
ReplyDelete