Arreola Mutid

Mehhiko kirjanik Juan José Arreola kirjutab ühes oma miniatuuris muttidest, noh nendest loomadest. Tükk on Jüri Talveti poolt ka eesti keelde ümber pandud, nii et, kes tunneb endas Arreola-himu kasvavat, haaraku raamaturiiulist kogumik Mehhiko novell. Mutid on oma lakoonilisuses (15 rida) nõnda õudne ja naljakas samaaegselt, et võta siis näpust, kas tunda kurbust või naerda elu absurdsuse üle. Räägib teine siis sellest, et põlluharijad on pikalt hädas olnud muttidega ja lõpuks taibanud, et kõige parem relv kahjurite vastu on AUK (agujero). Võitluses muttidega kasutatakse nüüdsest peale auke, mis ulatuvad maakera pulbitsev-keevasse tuuma ja: pole vist tarvidust lisada, et nad seal söestudes vältimatult hukkuvad. Oh jah. Mutid on lühinägelikud ja seega ei oska nad tavalisi auke (mille eest nad vastutavad on) eristada saatuslikest. Pigem võiks öelda, et mingi kummalise tumeda jõu tõttu eelistavad loomakesed „sügavamaid“ auke. Ja lõpp kõlab niii: Neid võib näha pühalikus reas suundumas kohutava surma poole, mis teeb nende tavalistele keerdkäikudele vertikaalse lõpu. (ai see on hea koht, lihtsalt pidin joone alla tõmbama) Hiljaaegu tehti kindlaks, et ühest tõhusast august piisab iga kuue hektari anastatud maa peale. Igal juhul tekkinud on vastuvõtukriis – see on nii jube, aga miks ma siis ometigi naeran? Njaa, seepärast see tükk mulle meeldibki ja Arreola üldse. Ta nimelt on elu tuuma kätte saanud ja loomeks vorminud.