Müts-müts-müts kukuvad vintskapilt tumedatele ja juba kuumadele katusekividele läbimärgunud ja allaandnud lumeloomad. Mul tõusevad juuksed heameelest püsti, kui mõtlen, et varsti on kevad.
Aga...
Kolumbiast pärit sõnamaagilt Gabriel García Márquezelt küsiti kunagi, milline on tema jaoks ideaalne romaan. Vastuseks kostis mees, et parim romaan on absoluutselt vaba, tekst, mis ei eruta lugejat ainult oma poliitiliste ja sotsiaalsete sisude poolest, vaid oma võime tõttu tungida läbi reaalsuskihist, purustada see sfäär, mis meie ümber iga päev monotoonselt laiutab. Parim romaan pöörab reaalsuse teistpidi ja näitab, mida huvitavat pakub selle teine pool.
Eestist pärit lugejalt Merlinilt küsiti kunagi, milline on tema jaoks ideaalne romaan. Vastuseks kostis too, et parim romaan asetub ilusasti lugeja hinge, täites ka kõik hingeõõnsused ja -uurded, kohaldudes täpselt ruumiga, mõjudes nõnda palsamina. Ideaalne romaan asub pehme pai ja valusta kõrvakiilu vahel. Parim romaan on kirjutatud nii, et ka aru saab. Selle laused ei ole hakitud ega ülekoormatud. Valitseb totaalne harmoonia. Paljudes väga heades romaanides on kõik korras ja head-paremat on külluses ning tõesti ei puudu sealt mitte midagi, KUID ideaalne romaan võidab väga head romaani sellega, et ka sellest ei puudu miskit, kuid ei ole ka midagi ÜLE. Absoluuthearomaan tekitab äratundmisrõõmu, see näitab kas vanas või uues valguses kogetut – kujutab tuttavlikke tundeid, situatsioone, joonistab karaktereid, mis meis vastukõla tekitavad. Ideaalne romaan paneb värisema ja täidab meeled kollase sooja tundega.
Sööge kuivatatud banaane!
Igavesti teie Merlin.
No comments:
Post a Comment