„Mis on tegelikult see, mida sa tahad?“ küsis sõber teiselt.
„Ma tahaks pelgalt, et kõik saaks korda. Ma otsin seda kindlustunnet, seda teadmist, et kõik on hästi, et keegi hea on mu selja taga, püüab mu oma voolitud käte vahele, kui keegi mind eestpoolt näkku lööb,“ vastas ta ja rüüpas. „Niisamuti võiks see keegi mind õrnalt käest sikutada, kui ma endale loodud naiivillusioonide ajel õhku hakkan tõusma ja valet taga kipun ajama.“
„Mind ei kõiguta enam miski. Miks ma ei leia seda elusädet? Kuhu ma pean minema, et leida üles see, mis mulle tõeliselt korda läheb? Ma soovin lihtsalt, et oleks mingi asi, millest ma hooliksin iga oma luuga. Mis paneks mind sõrmeotsteni värisema ja pumpaks elu mu sisemusse. Mis mõtet on elada, kui puudub inspiratsioon?“ mõtiskles sõber ja vaatas vihaselt ämblikuvõrku radika ääres. Laud oli nii räpane, et küünarnukkide toetamine sellele tundus pühaduse rüvetamisena.
„Energiat oleks tarvis.“
„Oleks küll jah.“
No comments:
Post a Comment