Kui tihti sisendan ma endale, et ära niimoodi rutta, sest aega on maailmatuma palju ja kõike jõuab. Kuid siis tunnid venivad ja saavad päevadeks, nädalateks, ilmetuteks kuudeks. Peas vasardab mõte, et tegelikult tuleks kiirustada, ahmida endasse, nautida ja saada haiget, õppida ja rumalukest mängida (?), muretseda ja minna lasta, armastada ja vihata, soovida ja küllastumust tunda, süüa ja tühja kõhtu taluda, laisk olla ja jälle virgaks saada. Praegu tahan ma kõike. Nii et ää usu, kui keegi ütleb, et parem hilja kui mitte kunagi. Parem siiski mitte hilineda ja olulisi asju endast mööda lasta.
Maitskem elu!
No comments:
Post a Comment