Como agua para chocolate

Käisin eile filmi vaatamas. Programmis oli mehhiko kino raudmats, film nimega Nagu vesi šokolaadile (1993), mis mehhiko kirjaneitsi Laura Esquiveli samanimelise romaani põhjal vändatud on. Film täitsa meeldis. Algul oli raskusi kohale minemisega – kui juba koju oled jõudnud ja kõhu täis söönud ning päikesekiir silitab sõrmi, siis on üle mõistuse raske sundida end jälle kingakesi jala otsa panema ja kesklinna tagasi loivama. Nii ma siis kooserdasingi jälle tsentrumisse ja tegelikult ei pidanud kahetsema.

Como agua para chocolate räägib iselaadsest armastusest. Peategelane Tita on oma türannist ema viimane tütar ning traditsiooni järgi peab ta oma ema eest tolle vanaduspõlves hoolitsema. See omakorda tähendab, et Tita peab ohvriks tooma nii mõndagi, sh on talle keelatud abielu ja laste saamine. Loomulikult hakkab Tita sellisele ebainimlikule reeglile vastu. Aga kerge see ei ole. See oleks vist laias laastus kõik. Aa ja, armastatu nimi on Pedro ja kuna too ei saa naiseks Titat, rahuldub ta viimase õe Rosauraga. Seda teeb ta loomulikult tagamõttega – et olla lähemal oma tõelisele armastatule.

Filmi ja eeldatavasti siis ka raamatu tugevus on ülisuure tähelepanu pööramine toidule: selle valmistamisele ja eri retseptidele. Tita on suurepärane kokk ning tema motoks on see, mida ikka tavatsetakse uskuda: kui keedad-küpsetad armastusega, on tulem kindlasti hea.

Söömisel on teoses inimestele suur mõju: pisarates valmistatud kook paneb mekkijad nutma, melanhoolialaineid ei ole võimalik peatada. Pedrolt saadud roosiõied kasutab Tita ära garneeringuks linnupraele ja toidust saab afrodisiaakum par excellence. Lisaks valmistatakse filmi jooksul hulgaliselt (mehhiko) roogasid, ekraanil vilksavad road, road, road.

Nii mõtlesin minagi, kuidas toit mulle mõjub, milliseid tundmusi tekitab. Naiste puhul olen täheldanud, et masenduses soovitakse šokolaadi, mis tundub loogiline, sest kakaoubades sisalduvat mingisugune võimas asi, mis head tuju genereerib. Hollywoodi filmidest saadud usaldusväärne informatsioon lubab sedastada, et veel süüakse potitäite viisi jäätist. Mina näiteks halvatujulisena jäätist ei ihale. Tegelikult on nii, et kui on kehv olla ja elu vilets, siis toit tihti ei leevenda, pigem suurendab frustratsiooni. Toit – et ta saaks tekitada head olemist – peab siiski saama söödud heatujulisena. Nii ma räägiksingi täna TOMATIST.

Mina ja tomat sõbrunesime alles eelmisel suvel. Kõlab uskumatuna aga tomat oli kuni 2009. aasta suveni minu jaoks rõve punane asi. Ja täna võin kinnitada, et tomat on minu suur sõber – truu igas situatsioonis. Kirsstomat on hea, aga suur punane natuke kõva tomat on vingem. Nii mahlane ja huvitava hapu maitsega. Kurkjas, aga päriselt mitte. Justkui toores. Võta näpust. Tomat on minu jaoks mõistatus. Ja lollikindel asi, mis tuju heaks teeb ja pole ka päris ebatervislik, on tomatisai. Sai tuleb röstida, praadida, grillida, ükskõik, mis viisil tuliseks ja krõbedaks saada. Ja panna sellele miskit peale – sulajuustu, võid. Kataloonias ja Hispaanias üldiselt oliiviõli. Ja siis krõmpsuva ja õlitatud saiapoisi peale asetada a) viil tomatit b) väikesteks tükkideks hakseldatud tomatit c) hõõruda tomat saia sisse. Kohustuslikud on nüüd basiilik, sool, pipar (sidrunimahl). Oluline on, et sai oleks soe ja tomat külm. Ja süüa tuleb kohe. Ayyyy. Vot see on heatujuroog. Nii olengi ma juba aasta aega tomatiga häid suhteid hoidnud, sest see punane pätt on lihtsalt geniaalne.

Como agua para chocolate pani toidust võib-olla teisiti mõtlema. Kuigi ma ei saa eitada, et söögivalmistamine ja toidufilosoofia on minus varemgi midagi liigutanud. Siiski aitas film meelde tuletada, et pole mõtet supipotti tulele panna, kui kurgus keeb nutt või tunned, et elu teeb sulle liiga. Aega on tarvis ja rahulikkust ja keskendumist ja sedasamust armastust.

Merlin