Kuidas varjata seda, millest ei taha rääkida?

Inimesed janunevad tarkuse ja teadmiste järgi. Kõik tahavad olla informeeritud, intelligentsed ja asju lennult haaravad. Seetõttu saadab vahel müügiedu raamatuid, mis on sõna otseses mõttes elukale nimega harrastuslugeja täiesti arusaamatud ning vahel võivad need – oh, õudust! – olla isegi kuivad akadeemilised uurimused, näiteks (andmed Mihhail Lotmani Diskursuse korra järelsõnast ning Hasso Krulli eessõnast teosele Kafka: Väikese kirjanduse poole): Michel Foucaultʼ Sõnad ja asjad. Humanitaarteaduste arheoloogia 1966, Gilles Deleuze`i ja Félix Guattari keerukas sõnaõudus Anti-Oidipus 1972. Sõnad ja asjad – pole ise lugenud, karm kriitik viibutab sõrme – üritab uinutada lugeja valvsust, väidab Lotman. Okei. Teose algusega on alati mingi kamm. Umberto Eco proovib esimese saja Roosi nime lehekülje jooksel välja sõeluda Mudellugeja ehk tema peateose algus on proovikivi, kadalipp, millest tulevad välja vaid vingeimad, nõrgemad kiruvad nõrki käelihaseid ning kukuvad hirmsa rõõkega kuristikku. Mina kukkusin ka. Ikka veel on mul see romaan lugemata, kuna juba esimesed leheküljed tekitavad minus sellise tõrke, et raamat raske rahmakuga riiulisse tagasi paigutub. Kuid, ma ei ole veel alla andnud, annan teada, kuidas sõjakäik Merlin vs Il nome della rosa edasi kulgeb. Tõepoolest, raamatu algus on oluline, peab kohe haarama lugeja tähelepanu. Eco niisiis nimetab romaani sisenemist mägimatkaks, initsiatsiooniliseks puhastustuleks (vt Järelkiri Roosi nimele). Sõnades ja asjades üritab Foucault el Loco kergemeelse lugeja (minu-minu!!) valvsust uinutada anekdoodiga, mis sulab üle Velázqueze meistriteose Õuedaamid/Las Meninas (kas sa ka tead, mis Picasso selle pildiga tegi?) deskriptiivseks (kriitik uriseb) kommentaariks (Lotman 2005). Algus on ju oluline... Kõik teavad Kevade algust. Praegu loetav Larssoni Tüdruk, kes mängis tulega algab võika stseeniga, mis kujutab kinnirihmatatud alaealist tüdrukut, kellest järgneva vähemalt saja lehekülje jooksul juttu ei tule. „Kes küll on see õnnetu neiu?“ küsib kaastundlik lugeja, ükskõik, kas naiivne või semiootiline. Ja loeb edasi. See viimane lause – ja loeb edasi – on ülioluline. Isegi aimdused ei loe, sest tekst ei anna ega anna kinnitust.

Aga seekordse sissekande pealkiri? Ma olen seda totaalselt ignoreerinud. Vabandust. Tegelikult ma siiski võtan selle vabanduse tagasi. Miks peab pealkiri tingimata võtma haaravalt-originaalselt kokku kirjutatu sisu? Protesteerin. Nii ei hakka siin (eriti) olema. Nõnda, siit ta tuleb, õigustus pealkirjale: On erinevaid võimalusi varjata seda, millest ei taha rääkida. Foucault valis kõige efektiivsema – ta rääkis sellest palju ja tema jaoks harjumatult kõlavate sõnadega. (Lotman 2005: 69, järelsõna Diskursuse korrale). ¡Besos!