Stieg Larsson Tüdruk, kes mängis tulega

2006. aastal ilmus Larssoni Millenniumi-triloogia teine osa Flickan son lekte med elden, mis Kadri Papi poolt eelmisel aastal ka eesti keelde ümber pandi. Eile jõudsin sellega lõpule ning peaksin nüüd mingisugusedki kokkuvõtted tegema, kiitma või laitma ning kindlasti rahva sekka mingi kinda heitma. Kindad, näed sa, jäid mul koju, nii et muljetan niisama.

Teine osa on esimesest lahjem ja seda mitte lehekülgede arvu poolest, vaid üldise pingetiheduse poolest. Mehed, kes vihkavad naisi/Lohetätoveeringuga tüdruk suutis meid haarata mitmest erinevast suunast „rünnates“: me jälgisime Wennerströmi afääri, selle käiku, tutvusime ülimalt ekstsentrilise Lisbeth Salanderi ja töönarkomaanist donjuani Mikael Blomkvistiga, keda paljudes kirjatükkides nimetatakse Pipi Pikksuka ja Kalle Blomkvisti edasiarendusteks. See selleks. Igal juhul oli esimese osa puhul kõige tummisem just nimelt Vangerite suguvõsa tume saladus – lugeja ihkas teada, mis sai neiust, kes igasuguste loogikareeglite vastaselt ühel päeval lihtsalt õhku haihtus. Sellisest põnevust süstivast süžeest on eeldatavasti huvitatud kõik raamatu lugejad, olenemata, missugune on nende erialane taust ja meediaalased teadmised. Wennerströmi ja ajakirjanduseetika problemaatika pakub arvatavasti suuremat naudingut selle maailma reeglitega kursisolevatele inimestele (võib-olla ma eksin), kuid suudab ikkagi mingil kummalisel kombel köita. Haaras see ka mind, kuigi ma meedia toimimismehhanismidest eriti midagi ei tea. Jälle kipun lobisema. Niisiis: esimese osa ilmselge tugevus on sünge saladuse lahendamine. Teises osa selline raskuspunkt puudub: saladused valguvad laiali, kaotavad oma müstilise dimensiooni, võiks öelda, et kogu jamadepundar tuleb inimesele lähemale, kaob selline ebamaine, õõvastust tekitav kvaliteet. Inimkaubandus, nõmedad jõhkardid, verised arveteõiendamised jms on asjad, mis ei tekita kontrollimatuid hirmujudinaid, pahaendelist atmosfääri, ebainimlikke tajusid...

AGA see kõik ei tähenda, et raamat oleks igav. Teos haarab kaasa, nagu üks korralik vürtskrimka seda tegema peabki. Read jooksevad kärmesti ja raamat saab suhteliselt kiiresti läbi. Keedetakse palju kohvi ja tehakse palju võileibu, loetakse läbi tuhandeid lehekülgi materjali ja kakeldakse koledal kombel. On mõned mällusööbivad tegelased, nagu ülimalt vastik ja väiklane Hans Faste ja poksija Paolo Roberto ning loomulikult Ronald Niedermann, kelle kõrvakiil mekib nagu kurikalöök. Ja on mõni hea huumoriga koht. Nõndaks, ootame siis kolmandat jagu (märtsi keskpaik)!