Toetusin lihtsale heale

Nõnda hea on taaskord avada vana raamat ja alustada selle lugemist uuesti. Kuna minu peas toimuv ei ole alati usaldusväärne ja mu mälu ei kipu alati olema ülimalt hea, ei tasu lootagi, et teistkordne lugemine igav oleks, oh ei, re-lugemine on igati viljastav sündmus ning aitab mul endas toimunud muutusi aduda, tajuda, et minus on mingi ajaperioodi jooksul siiski toimunud muutus-muutusekesed. Niisiis alustasingi uuesti Milan Kundera Olemise talumatu kergusega. Mäletan, et ühel suvel Hiiumaal viibides avaldas see mulle suurt muljet (olin siis ka noorullike) ning nüüdsama hakkasingi ma mõtlema, mis ometigi mind selle raamatu juures köitis. Pealegi pani mind imestama (ja ma ei hakka väitmagi, et olen inimene, keda ei saa mõjutada, saab ikka küll!) praeguse hispaania menukirjaniku Javier Maríase romaanist Nii valge süda leitud märge, et keegi naine salvestas tutvusmisvideot, hoides käes mingisugust maitselagedat teost, vist midagi Kunderalt. Miks küll, miks küll pidi Marías midagi nii näotut ütlema, küsisin mina, näol nooruseahastus? Täna suudan ma Maríast mõista, sest Kundera tundub olevat veidi vägivaldne autor, autoritaarsusele kalduv kirjutaja. Miks? Ma loen tüki uuesti läbi ja vaatan, kas saan oma hüpoteesile kinnitust. Siis avaldan oma kommentaarid. Ja mis puutub siia Debora Vaarandi? Tegelikult leidis just aset üks eksam, kus Vaarandi luule moodustas ühe noodi. Mulle meeldib see luuletus, millest värsi röövisin. Kuna selles peitub hea elamisviis. Vahel ma isegi suudan seda järgida. ¡Besos!