Hei-hopsti! Mul oli mõtteis mõlkumas üks pikemat sorti sissekanne galeegi kirjamehe Manuel Rivase kahest novellist ja ma otsustasin täna selle ära teha. Ühe mööndusega. Nimelt lahutan ma sissekande kaheks osaks, kuna vastasel juhul võiks see liigselt koormata lugeja tähelepanu ja kannatlikust. Teisisõnu: see oleks lihtsalt liiga pikk.
Saksofon udus (Un saxo na neboa) ning Vermeeri piimanaine (A leiteira de Vermeer) kuuluvad Manuel Rivase 1996. aastal ilmunud novellikogusse Mida sa minust tahad, armas? (¿Que me queres, amor?), mis koosneb kuueteistkümnest novellist. Kirjandusteoreetik Harold Bloom küsis kunagi, MIKS me üleüldse peaksime mingit kindlat teost lugema, kui on miljon teistki. Niisiis miks on Rivase novellikogu tähelepanu vääriv, eriline? Miks me peaksime seda lugema?
Teose peamiseks tugevuseks peetakse selle suulisuse hõngu, mida autor ise peab ilukirjanduse ürgolemuseks. Rivas peab lühiproosa žanre parimateks suulisuse väljendajateks, sedastades, et need säilitavad endis algselt näiteks lõkke ümber jutustatu karakteristikume: lühidust, ainukordset mõjusfääri ja alguse ning lõpu tihedat seotust. Rivase lüürilistest novellidest nõrgub rahvajutte-uskumusi, ka laule ja salme, lihtsa inimese kujutamist, lakoonilisust. Niisiis on tema loomeideestikus primaarne kõne, suuline väljendus (mis küll oma tee tindipoti ja paberini leidnud). Sellega läheb ta opositsiooni moodsa prantsuse mõttega ehk Jacques Derridaga, kes tervet õhtumaist kirjandust logotsentrismis süüdistab, asetades esikohale kirjutatu, kinnistades oma teooria erinewusega. Samas võib Derridale ka vastu vaielda, küsimärgistades arusaama, et Euroopas on suulist sõna kirjutatu ees esmatähtsaks peetud: pigem, näiteks postkolonialistlikust teooriast lähtudes seostatakse kirjutatut intellektuaalsuse ja elitaarsusega, võrreldes suulise kultuuriga. Ent see selleks. Novellikogu ¿Que me queres, amor? tugevustena mainitakse veel erinevate temaatiliste valdade sulandamist: põimuvad urbanistlikkus, maalähedus, loodus ja kosmopoliitsus. Teos on kokku õmmeldud erinevatest lappidest, see on mitmenäoline, niisamuti nagu seda on galeegidki: nendes on liitunud naljakas ja kurblik, rafineeritud ja lihtsameelne, lüüriline ja groteskne poolus. Seda pean minagi teose trumbiks – see on kooslus väga eriilmelisest lühiproosast.
Vermeeri piimanaine on napp novell, mis on üles ehitatud fragmentaarsetele lapsepõlvemälestustele ning seejärel rööpsuste leidmisele minategelase ema ja Vermeeri maalil Piima kallav teenijatüdruk kujutatud naise vahel. Vermeeri piimanaises räägib minategelane oma vanaisast Manuelist, kes õpib selgeks ilukirja, et siis perekondade eest nende väljarännanud lähedastele kauneid kirju kirjutada. Emigratsioon on üks piirinähtustest galeegi kirjanduses. See on samaaegselt piiri ületamine ning ka liikumine perifeeriast (oletatavasse) tsentrumisse. Piir ületatakse oma kultuuri- ja keeleruumi jätmisega, samas kui lahkuti Ladina-Ameerikasse, siis tihti ootas seal juba ees galeegi-, kastiilia- või portugalikeelne kogukond, mis tähendas tegelikult semiosfääri piiri mitteületamist, samas uskumust, et ollakse tuumas. Emigratsioon on üks galeegi maailma kõige olulisemaid märksõnu 20. sajandi teisel poolel. Samas on väljarände näol Rivase meelest tegu paradoksaalse nähtusega, omamoodi on see ka positiivne, rikastav, sest autor käsitleb seda kahesuunalisena: emigratsioon sisaldab endas alati ka tagasiteed; naasmist kodumaale senisest mitmekesisema maailmavaatega; mosaiigistamist; omaenda identiteedi leidmise järel tagasitulekut.
Ühes intervjuus selgitab Rivas piiri olemust ja ambivalentsust: „Jah, emigratsioon on oluline teema. Pange tähele, et Galicia autonoomses piirkonnas on vähem galeege kui mujal maailmas. Galeeg on kahepaikne olevus. Võiksime öelda, et tema hing on justkui laev, sest ta elab mere ja maa vahepeal. [---] Vicente Risco [galeegi intellektuaal] on öelnud, et Galicia on lähemal New Yorgile, Havannale, Buenos Airesele, Caracasele kui Madridile ja tollal oli see täiesti kindel. Meid eraldas Madridist mäeahelik ja ma tean praegu ja arvatavasti ka tulevikus inimesi, näiteks Costa da Morte meremehi, kes ei ole mitte kunagi käinud Madridis, ent on viibinud igas maailma sadamas.“ Rivas järeldab, et arusaam tsentrumist on kahetine, uskumus, et kõik tähelepanuväärne toimub keskuses, tuumas, on väär, kuna keskpunkt on suhteline ning mõnest mõttest lähtudes on keskus võrdväärne väikese külaga. Emigratsioon on põnev nähtus, huvitav on otsida vastust sellele, miks lahkutakse, kas ainuüksi õnne ja parema elu otsingul. Paljud galeegid lahkusid kodumaalt lootusega paremast tulevikust. Tihti tehti seda sunniviisiliselt ehk siis sõja või muude sotsiaalsete traumade tõttu. Aset leidis massiline lahkumine, mis täna on pöördunud vastupidiseks: nüüd otsivad ladinaameeriklased viisi Ibeeria poolsaarele tagasi pöördumiseks. Kese nihkus üle ookeani ja siis jälle tagasi. Just nagu 20. sajandi alguses oli muusikatsentrumiks Euroopa ja džässmuusika tekkega võttis juhtiva rolli enda kätte USA.
Ka Saksonfon udus saab tõuke emigratsioonist:
„Keegi mees vajas kiiresti raha, et maksta reisi eest Ameerikasse. See mees oli minu isa sõber ja tal oli saksofon. Mu isa oli puusepp ja ta ehitas tammepuust ratastega ja lepast võlliga vankreid. Kui ta neid valmistas, siis ta vilistas. Ta põsed läksid punni nagu punakurgukese rind ja see kõlas imeliselt, flöödi või viiuli moodi, mida saatsid tööriistade väärikad kolksud vastu puud. Mu isa tegi ühele rikkale farmerile, preestri vennapojale, vankri ja hiljem laenas saadud raha sellele sõbrale, kes tahtis minna Ameerikasse. See sõber oli kunagi pilli mänginud, siis kui ametiühing veel tegutses ja selles ametiühingus oli orkester. Ja ta kinkis saksofoni mu isale päeval, mil ta asus laevale, et sõita Ameerikasse. Ja minu isa pani selle suure ettevaatlikkusega mu kätele, nagu oleks see olnud tehtud kristallist. “
Saksofon – üks novelli protagoniste – satub minategelase kätte tema isa sõbra kodumaalt lahkumise tõttu. Kodumaa jätmisele tihti järgnev naasmine teeb galeegid väga vastuvõtlikeks uutele kommetele, arusaamadele, uuele maailmamõistmisele, seetõttu on Hispaania loodeosas küll oma juurdunud traditsioonid, ent nendega on liitunud muud tavad, mis muudavad Galicia kummaliseks assortiiks. Näite, mis eelnevat mõttestikku kinnitab, leiame novellist Saksofon udus:
„Niisamuti oli orkestreid, kes kandsid mariachi-kostüüme. Galicias on Mehhiko asja alati au sees hoitud. Kõikides mehhiko lauludes oli ju hobune, revolver ja naine, kes kandis mõne lille nime. Mida veel vajab üks mees, et olla kuningas?“
Rivas kinnitab ise niisamuti galeegi identiteedi mosaiiksust – postmodernse ühiskonna tunnus, kas pole? Samas kinnitab autor, et vähemasti 2002. aastal oli Galicias ikka veel au sees adraga kündmine. Mosaiiksust galeegi mõttestikus illustreerib muusikanäide: lisaks traditsioonilisele muusikale, s.o torupillimuusikale, mida täna segatakse teiste instrumentidega, armastatakse ka teisi žanre: flamenkot, rumbat, salsat, rantšeerat, merenguet.
To be continued/Continuará...
No comments:
Post a Comment