Info liigub. Niisiis loen ma ikka vahel (kui tuju tuleb) Varraku raamatublogi (blog.varrak.ee/), millest saab tihtipeale mõne hea kirjandusliku pusa, mida lahti harutama hakata. 15. jaanuaril kirjutati seal ühel huvitaval teemal, mis küll ei olnud sealse autori enda algupärane mõttesigitis, vaid leitud salon.com-i raamatublogist (pole tuttav, ei poeta sõnagi). Kuid see selleks. Postituse tuum oli selles, et me peaksime lugema ka raamatuid, mis meile ei meeldi.
Raamatuid, mis meile ei meeldi.
Juba pahuraks tõmbuv lugeja küsib ekraani kumades, miks. Sest raamatute lugemise üheks eesmärgiks on alati olnud silmaringi laiendamine, targemaks ja paremaks inimeseks saamise võimaldamine ning kuidas saame me seda teha, kui loeme ainult ühte žanri või ühe autori üllitisi? Niisiis on tegelikult probleemiasetus vägagi arukas. Kuid mis saab edasi? Mina kardan teatud autoreid. Kuidas ma siis äkki võtan kätte ja hakkan nende töid lugema? Mina kardan tegelikult ka luulet rohkem kui proosat.. Lugemine peaks olema peen nauding, mitte kriuksuv läbinärimine. Samas, targaks tahaks ju saada. De todas maneras/igal juhul siit ta tulebki – kõigi aegade kõige hirmutekitavamate raamatute top 10 (järjekord siiski suvaline, khm-khm):
Juan Rulfo Pedro Páramo
James Joyce Ulysses
Karl August Hindrey novellistika
Herman Hesse Stepihunt
Madis Kõivu näidendid
Balzaci kogu looming
William Faulkner Hälin ja raev
Goethe Noore Wertheri kannatused
Edgar Allan Poeʼ novellid
E.T.A. Hoffmann Uneliivamees
Niisiis, kordan üle, et need raamatud tekitavad minus hirmu. Mõnda neist olen lugenud ja värisen õudusaistingust, kui kujutan ette nende uuesti lugemist. Paljudeni nendest ei ole ma kunagi jõudnudki, sest pelk pealkiri juba paneb käe sirutama teistsuguste raamatute poole. See nimekiri jääb nüüd siia, ootama, et ma võtaksin kuulda seda, mida on öelnud targad inimesed salon-com.-i raamatublogis. Elame ja siis võib-olla ka näeme. ¡Besos!
No comments:
Post a Comment