Mõlemas novellis on üks objekt – sümbol –, mis haarab tähelepanu. Nimelt on see taluvanker või käru, mis seondub agraarse maailmaga. Rivase teoses ja galeegi maailmapildis on domineerival positsioonil lihtne maailmavaade, põllumajandus, taluloomad, looduslähedus (kuigi novellikogu tervikuna haarates, on seal suurel hulgal urbanistlikke lugusid, mis lubaks teost defineerida kui postmodernistlikku), mida autor käsitleb hõllandusega. Need vankrid sümboliseerivad tööd ja maad. Novellis Saksofon udus teeb vankreid peategelase isa. Vankrite valmistamist peab Rivas märgiliseks tegevuseks: tema vanaisa ehitas härjavankri neljakümne seitsmest erineva puu tükist, mida kirjanik peab suuremaks meistriteoseks kui romaani kirjutamist. Novellis Vermeeri piimanaine on vankrikese-kujund niisamuti olemas, sellega transpordib minategelase ema suuri tsingist piimakannusid. Rivase novellid kinnistavad galeegi kultuuri maalähedasena (küll linnalikkusega segunenuna), täpselt nagu tegi Tammsaare eesti kultuuriga.
Saksofon udus on rahvapärane novell. Selles põimuvad muistendiline atmosfäär, irreaalsus ja unelmad. Folkloristlikust vaatepunktist on huvitav ka huntidega seotud lugu: minategelast võõrustaval mehel Boalil on noor naine, kes on tumm, kuna lapsena ründasid teda hundid, kes teda küll vaid hammustasid, jättes elulõnga terveks. Boal nimetab oma naist hunditüdrukuks. Meeleolu vormib ka rahvalike laulujuppide sidumine süžeesse ning galeegide raskete aegade kirjeldamine:
„Ma räägin ju 49. aastast. Oli läägete lõhnade, puljongi, mustuse ja leiva aegu. Kui sa läksid koju šokolaaditahvliga, siis väikeste õdede-vendade silmad läksid põlema justkui küünlad pühaku ees.“
Postmodernistlikele kirjandusteostele on omane irooniaannus, mis vahel lõikavalt haputerav, vahel südantsoojendavalt pugistav. Iroonia kui selline aga ei saa alasti kombel iseloomustada galeegi postmodernistlikku kirjandust, kuna irooniat peetakse galeegi identiteedi ja kirjanduse igitunnuseks, see on just see, mis nende kirjasõna läbi sajandite on iseloomustanud. Rivas on öelnud, et galeegide huumorimeel on erinev ülejäänud Hispaania omast, kuna rajaneb imelikul iroonial, mida autor kutsub retranca`ks. Rivas viskab nalja, et galeegi huumori retsept on järgmine: humor + melancolía = ironía. Melanhoolial ja iroonial on galeegi ja kastiilia keeles ka oma spetsiifiline väljendus. Melanhoolia jaoks kasutatakse sõnu saudade ja morriña. RAE sõnaraamatu järgi tähendab esimene üksindust ja igatsust ning teine on kurbus ja melanhoolia, eriti igatsusvalu oma sünnimaa järgi. Iroonia spetsiifiline vaste on retranca ehk kaval, teesklev, varjatud kavatsus või eesmärk. Eks see, et iroonia ja melanhoolia tähistamiseks on keelel oma spetsiifilised tähistajad näita nende fenomenide olulisust vastavas keeleruumis. Iroonia kui selline tähendab erinevatele inimestele tihti erinevaid asju. Minu jaoks on see argiste objektide-tegevuste varjatud koomilises võtmes esitamine, s.o millegi naljaka esitamine ilma otsese koomikakastmeta ehk siis nupukas huumor. Või ka tähenduste meelega tagurpidi pööramine, millega tahetakse viidata sellele, et asi ei ole tegelikult nõnda – arusaamiseks on siin tarvis ühesugust huumorimeelt-maailmapilti. Retranca ja saudade/morriña on üdini galeegilikud nähtused. Retranca`lik on kindlasti stseen novellist Saksofon udus, kus orkestri saksofonistist noormees on läinud esinema külakesse ja teda on majutatud ühe mitte väga tavalise mehe, Boali, juurde. On aeg asuda lõunalauda:
„Just siis märkasin üllatusega, et põrand mu jalgade ümber elas. Seal olid küülikud, kes närisid leherisu, nende kõrvad olid jäigad nagu eukalüptilehed. See mees sai mu ärevusest arvatavasti aru: „Nad toodavad head sõnnikut. Ja nad on väga maitsvad.“
Boal näitas mulle uhkusega talu karja. Tal oli kuus lehma, üks paar härgasid, üks hobune, need kaks muula, kes olid meie kohvrid kohale toimetanud, sead ja x kanu. Just nii ta mulle ütles: x kanu. Ta selgitas mulle, et hobune oskab liita ja lahutada. Boal küsis hobuselt, kui palju on kaks pluss kaks ja hobune koputas kabjaga neli korda vastu põrandat.
[---]
Boal teritas nuga oma varrukas, just nagu teevad habemeajajad nahas ja siis, ühe lõikega, poolitas vaagnal asetseva piimapõrsa. Mind pani see jõhker sümmeetria värisema, eriti kui sain aru, et üks nendest poolikutest, millel oli ka põrsa kõrv ja silm, oli minu jaoks. „Aitäh, aga seda on liiga palju.“ „Mees on mees ja mitte kana,“ määras Boal kohtuotsuse, jätmata mulle taganemisteed.“
Määratleksin neid juhtumisi retranca`na, kuna köögipõrandal ringisiblivad küülikud üllatavad minategelast ja ehmatavad teda, kuigi tavaliselt küülikud ei ole väga kardetavad loomad. Üldmulje süžeekäigust on kohmetavalt kahtlane. Üdiiroonia ilmneb Boali lausest, mis annab küülikute sellisele elamisviisile topelttähenduse ja annuse musta huumoritki. Soojas ja armsas atmosfääris, mis novelli tegelikult ümbritseb, mõjub piimapõrsa täpne lõikumine kuidagi koomilisena ja peategelase ehmumine silma ja kõrvaga seapeapooliku äraöömise ees ei kohuta, vaid hoopiski annab aimu galeegilikust huumorisoonest, mis on laiendatud mõttes irooniline. Veel esineb galeegilikku irooniat matkal, kus ülekuumenenud ja tolmustele teel olevatele orkestriliikmetele ütleb võõrustaja Boal iroonilisel naeratusel, et kohe jõutakse kohale. Mis muidugi ei vasta tõele.
Ka Vermeeri piimanaises on vahustatud irooniat, seda jõulukalkuni stseenis:
„Ma olen kolme-aastane. Ma mäletan seda kõike väga hästi. Paremini kui sündmusi, mis juhtusid täna, enne kui see lugu algas. Ma mäletan isegi neid asju, mida teiste kinnitusel ei juhtunud. Näiteks. Minu ristiisa, ma ei tea, kuidas see tal õnnestus, toob jõuludeks kalkuni. Õhtul enne jõulupäeva põgeneb loom Hérculese torni mäe suunas. Kõik naabrid jälitavad teda. Just siis, kui nad hakkavad teda juba haarama, tõuseb kalkun täiesti võimatul kombel lendu ning seejärel kaob merre nagu mõni metsistunud hani. See oli üks nendest asjadest, mida ma nägin, aga mis kunagi ei juhtunud.“
Tundub, et selles stseenis segunevad retranca ja saudade, kuna lugu põgenenud kalkunist ja teda jälitavatest naabritest ning lõppkokkuvõttes ennast ületanud imelisest linnust on galeegilikult humoorikas. Siiski on see mälestus ise justkui unustuse hõlma langenud ja minategelane määratleb seda veidi irreaalsena, millegi sellisena, mida ei ole teiste meelest mitte kunagi juhtunud või ehk ei ole seda tõesti mitte kunagi olnud.
Tulles tagasi piiride juurde, väärib tähelepanu Rivase väljaütlemine piiri olemusest: „Kultuurid, kes on marginaalses situtsioonis, teevad vahel vea, tõmmates selge joone oma ja traditsioonilise ning võõra vahele.“ Rivas usub, et Miki-Hiir ei saa mitte mingil viisil ohustada galeegi torupillimängijat. Siit hargneb lahti oluline mõttekäik: perifeerses asendis olevat kultuuri iseloomustab mingi paaniline alalhoidlikkus, kartus lasta end mõjustada teistest kultuuridest, mis omakorda viib välja kultuurilise isolatsioonini, mis on nähtus, millel ei ole mitte ühtegi positiivset omadust. Isoleerunud kultuur lämbub endas. Nii ei saa ei eestlased ega galeegid väriseda matrjoškade, Walt Disney, söömispulkade, tsepeliinide ega joiu ees, sest kokkuvõtlikult on kultuuride kokkupuude väga vajalik. Toimub enesegi määratlemine teise kaudu.
Vaagitud teema tundub oluline olevat ka Eesti seisukohast. On väga huvitav otsida paralleele galeegi ja eesti kirjanduse vahel, samas tuleb endile aru anda, et galeegi keel kui romaani keelerühma kuuluv on veidi eelistatumas positsioonis. Siiski on eestlasi, sarnaselt galeegidega, ikka piiri peal olevateks peetud (nt Tode Piiririik). Manuel Rivase novellid on eriilmelised ja põnevad lugeda, nüüd tuleb vaid oodata ilusat päeva, mil kogu eesti keelde tõlgitakse
No comments:
Post a Comment