Asusin mõne aja eest lugema Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia teist jagu päälkirjaga Tüdruk, kes mängis tulega. Esimene osa on läbi loetud (tormates, hingetõmbeta). Milles peitub siis teose või üleüldse triloogia võlu? Kuidas on raamatut müüdud juba üle 15 miljoni eksemplari? Stieg Larssoni stiil ei ole puhas/puro. Vahel lööb lausestusest välja labasus, õigemini tajun ma vahel mingit lohakuse nooti, seda, et teatud lõigu oleks võinud palju paremini struktureerida või kuidagi teisiti sõnastada, siis oleks sellest kadunud selline kriipiv kiirustamise märk. Aga see ei ole see, mida tegelikult öelda tahan. Larsson oskab lugejat õnge otsas hoida, ta oskab kulminatsiooni edasi lükata, ta suudab lugemisprotsessi muuta ülimalt kaasahaaravaks, nii nagu ühe korraliku põneviku puhul olema peabki. Kokkuvõtvamad kommentaarid tulevad läbilugemisel. Pluss, kuri kriitik võib küsida, kuidas saan ma lugeda korraga Kunderat ja Larssonit. Aga Mäeküla Piimamehe Mari mäletate? ¡Abrazos!
No comments:
Post a Comment