Parturient montes nascetur ridiculus mus...

...kirjutas kunagi üks tark mees nimega Horatius ja siis kirjutas nii ka siinmail vähetuntud mehhiklane Juan José Arreola. Maakeeli niisiis: Sünnitavad mäed, ilmale tuleb aga naeruväärne hiir. Möhh. Kas ma olen tõesti nii julge ja võtan oma kirjutistevoolu motoks sellise hirmsa lause? Olen vist jah. Sest tegelikult on nendel sõnadel tohutu mõttelaeng ja tõemekk. Oi kui raudne on see lause! Tähendab see minu meeli mööda seda: ükskõik kuidas kirjutan mina või kuidas kirjutasid Dante, Cervantes, Dostojevski, Gailit, Rimbaud, Lorca või kes iganes (milline nauding on paigutada asesõna mina nende ideehiiglastega ühte lõiku, urr!), kõik see on tühipaljas pisike hiirjas tomp võrreldes sellega, milline on maailm ja inimene tegelikult, en realidad. Me verbaliseerime ja algne mõte kaotab kogu oma rikkuse. Me ei suuda iialgi sajaprotsendiliselt sõnastada, keelde valada kõike, mida mõtleme. Arreola ütleb, et kõik maailmakirjanduse suurteosed on nurjunud katsed (intentos fallidos), sest see, mis peitub inimese sees, on mõõtmatult rikkalikum ja mitmekesisem kui ükskõik kui kunstitihe paberile pandud sõna. Kõik see on lõppkokkuvõtteks naeruväärne. Jee. Niimoodi ma alustangi oma ebaõnnestunud katsega. Kui naeruväärne - ¡Qué ridículo!