Miks on oluline osata end kaasahaaravalt väljendada? Luis Alegre ja David Trueba dokumentaalist La silla de Fernando

Luis Alegre ning David Trueba juhtimise all valmis 2006. aastal dokumentaal (täpne žanrimääratlus on película-conversación ehk film-vestlus) La silla de Fernando, mis portreteerib hispaania näitlejat Fernando Fernán-Gómezt (1921–2007). Pilt mehe kohta kujuneb tema enda sõnade kaudu, kuna terve filmi jooksul räägib ainult Fernán-Gómez, vaid mõnel korral on kuulda kaameratagust naeru ning vaheleküsimisi, kui mees on öelnud midagi dispuuti ärgitavat. Fernán-Gómezt olen ise näinud vaid ühes filmis, nimelt Cuerda draamas La lengua de las mariposas – Liblikate keel, kuid film-vestlusest selgub, et mehel oli selja taga muljetavaldav karjäär ja kindlasti ka sündmustetiine elu. Mõningaid tema mõtteid:

Hispaania (España): Igale rahvusele omistatakse mingeid kinnisiseloomujooni/tunnuseid/tuumsõnu. Miguel de Unamuno võttis kord kätte ja kirjutas teose Abel Sánchez. Ühe kire lugu (loetagu seda!). Sellele on 1928. aastal kirjutatud eessõna (teos ise ilmus 1917. aastal), millest võime välja noppida mõningad arvamused teatud rahvuste iseloomujoonte kohta: inglasi, prantslasi ja hispaanlasi võrreldes selgub sealkirjutaja meelest, et inglaste peamine pahe on silmakirjalikkus, prantslaste puuduseks on ahnus ning hispaanlaste suurim viga peitub kadeduses. Ütleb üks iidne vanasõnagi, et kadedus sündis Kataloonias. Teemale veelgi ringjamalt lähenedes: juba Don Quijotest leiame süüdistuse, et maurid on ühed suured petjad ja varastajad ning neid ei tasu mitte iial usaldada. Laurence Sterne`i Tundelisest teekonnast leiame üldistusi nii inglaste kui ka prantslaste kohta - Inglased on ju heldekäelised. Prantslaste kohta lausutakse: Igal juhul on neil kuulsus, et nad armastusest rohkem teavad ja paremini armastada oskavad kui üksi teine rahvas maa peal. Prantsuse väljend tõotab enam kui sisaldab. Niisiis: hispaanlased olevat kadedat. Fernán-Gómez aga ütleb, et mitte kadedus ei ole hispaanlaste probleem, vaid hoopis desprecio – põlgus. Kadedus on tihtipeale tegudele innustav (kuigi on ka labast kadedust) ning motiveeriv mass, mis võib viia suurte saavutusteni, kadedus paneb algaja kirjainimese cervanteslikult käituma, kadedus sunnib perenaist lihvima täiuslikkuseni oma moussaka`d (eelmisel õhtul mekiti vennanaise oma ja see oli lihtsalt TAEVALIK), kadedus innustab üliõpilast lugema läbi ülirasket lingvistilist teksti etc. Põlgus on aga pelgalt põrgulik. See on millegi äratõukamine, analüüsimatus, kriitika mitte millegi pinnalt, võigas pilk silmis. Desprecio on väär.

Naised ja mehed (Mujeres-hombres): Naise ja mehe vaheline sõprus on Fernán-Gómezi meelest võimalik, kuid vaid sellisel juhul, kui mees vastavas suhtes ei ole Fernán-Gómez ise. Näitleja väidab, et tema ei suuda olla mitte ühegi naisega vaid sõber. Kuidas ometigi saab ta kutsuda naise õhtul välja ja mitte soovida midagi enamat kui mõtteidviljastavat dialoogi ning mittemidagiütlevat jalutuskäiku! Lisaks – Fernán-Gómezi sõnutsi – ei maksa kunagi (nunca!) minna välja ilma kaaslaseta. Kas kalale minnakse söödata? No ei minda ju! Igal juhul tähendab see seda, et Fernán-Gómez ei läinud kunagi naistejahile (kasutada võiks ka ajastule omasemat sõna kurameerima) üksinda või meessoost kaaslasega – alati oli tal kaasas keegi naine. Naine tõmbavat naist ligi. Veel meenutab näitleja, et kui oli valida sümpaatse naise või ilusa naise (guapa) vahel, valis ta alati ilusa ja kui oli valida paljude ilusate vahel, valis ta ilusaima. Punkt. Fernán-Gómez armus noorest peast Marlene Dietrichi, sealt ka soovunelm kauni, kuid üleoleva naise järgi. Kord oli ta nautimas õhtusööki ühe daamiga, kes selgitas talle, miks naised ei suuda vastu panna donjuanidele, miks armuvad naised alati lootusetult südamemurdjatesse: donjuanid elavad vaid armastusele, vaid naistele, see ongi nende elus peamine. Loomulikult murravad nad paljude südamed, kuid see pole oluline, sest ühel heal hetkel pühendub krooniline donjuan jäägitult sulle. Donjuani elu mõte on armastus, samas Fausti-tüüpi mees ei rahuldu vaid sellega, vaid püüdleb ka millegi muu poole. Faustilik armastaja mõtleb ka haruldaselt kauni ja targa neidisega õhtusöögil viibides muudele asjadele (restorani atmosfäär, hirmsolvav kommetaar kolleegile hommikul, kostva muusika eripärad, peterselli värskus lõhesupil, elu mõte ja muud asjad), donjuanilik armastaja ei ole küll truu, kuid ta on andunud vaid armastusele ja seetõttu tema õnge langetaksegi.

Viski (güisqui): Õhtu plaaditäie nauditava muusikaga on hea. Õhtu plaaditäie hea muusika ja viskiklaasiga on parem. Kui Fernán-Gómez oli noor, tellis ta alati ginebrat, ka siis, kui ta oli juba saanud tööle näitlejana, endale aru andmata, et ginebra tellimine oli muutunud pelgalt harjumuseks. Ühel õhtul osundas üks tema hea sõber mehe juba uuenenud sotsiaalsele staatusele, mis tähendas ju tegelikult seda, et Fernán-Gómezil oli kindel sissetulek, seega ei pidanud ta enam ginebrat jooma. Siis hakkas ta jooma viskit. Sellest õhtust alates.

Raamatud (libros): Fernán-Gómeze raamatukogus on piisavalt palju teavikuid. Ta adub oma raamatukogu suurust, kuid sedastab niisamuti, et kõiki raamatuid ta enam lugeda ei jõua (Fernán Gómez läks manala teele aasta pärast filmi ilmumist). Nii on ta ellu hinganud raamatutega hüvastijätmise protsessi: a`la „Head aega, head teed Faulkneri Hälin ja raev, sind ma kahjuks enam lugeda ei jõua, kuigi ma väga tahaksin.“ Võib-olla ongi oluline soov mingit raamatut lugeda, sest nagunii me kõike enam ei jõua.

Elu (vida): Ära looda materiaalsetele asjadele! Ära looda rahale! Mitte miski ei ole jääv, püsiv! Säästmine on mõttetu. Mõned säästsid ja panid kõrvale, saades sellest mõnda aega kindlameelsust, rahulolu ja turvatunnet, siis algas sõda ja sõja ajal juhtus nõnda, et nende raha muutus kehtetuks. Tehti vastav seadus. Või võeti ära su higi- ja vaevamaiguline korter. Fernán-Gómez ei moraliseeri ega ürita kedagi paika panna, kuid ta ütleb (ja ma usun teda), et inimene ei saa olla mitte kunagi mitte milleski kindel.

Fernando Fernán-Gómez oli filmi väntamise ajal juba eluõhtus, kuid tema olekust ja toonist õhkus midagi sellist, mis lubas meest pidada kordades nooremaks. Karismaatiline inimene. Oskus jutustada, vestelda, oskus tegelikult meie ümber toimuvat sõnadesse valada on kuldaväärt. Inimene võib elada täisväärtuslikku elu, kuid ta ei pruugi osata selle üle reflekteerida, ta ei pruugi olla võimeline seda sõnadesse ümber panema. Võib-olla ta ei peagi seda tegema, ei pea tõepoolest. Kuid see on (ülim) boonus. Oskus end ümbritsevat edasi anda on vahest number üks skill sõprade võitmisel. Ja kõik me ju tahame võita sõpru.