Üks film

Käisime kinos vaatamas paljukiidetud draamat-komöödiat Up in the Air (Õhus), mis lõppkokkuvõttes jättis positiivse mulje ja kõlbab vaadata küll. Tegu on üllitisega, mis on oma seljakotti toppinud juba ühe kuldgloobuse (parim stsenaarium) ning tõmmanud kriitikute huuled naerule. Mida arvan filmist mina? Teeme seekord märklausetega:

Mis mulle meeldisid/värskused:

Spoiler alert!

Inimene vajab inimest. Homo homini no lupus est mõtlen oma helgematel päevadel ja eks Up in the Air sellele mõttele alla kriipsutabki: rõhutatakse perekonna osatähtsust õnne saavutamisel, sotsiaalse võrgustiku olulisust, heade suhete hoidmist oma lähedastega. Peategelane Ryan Bingham ei usu abielusse, inimsuhetesse, tema elu on pakitav käsipagasisse, õnn näib mehe jaoks seisnevat suures hulgas läikivates liikmekaartides-krediitkaartides-boonuskaartides, miilipunktides, lennujaamade odavas sushis ning hotellitubade steriilses õhus. Teisisõnu, enda arvates on ta Sõltumatu Olevus, Iseenda Peremees. Tema kodu, kus ta viibib märkimisväärselt vähe aega, näeb välja nagu minu kunagine ühikatuba – enne kui ma seda tuunima asusin – tühi, asjatu, elutu, kole. Bingham usub, et ta on õnnelik suurema osa aastast töö tõttu ringi lennates ja igasugust vastutust trotsides. Lõpuks saabub loo moraal, mida võib tegelikult ette ennustada juba päris filmi alguses: Ryan Bingham siiski ei ole õnnelik inimene. No, ma olen sellise mõttestikuga nõus: sõbrad ja lähedased üldjuhul ikkagi on toredad ja liiga tihe ümberpaiknemine võib muutuda muserdavaks. Filmis küsiti ühel hetkel, kas oma elu kõige ilusamatel hetkedel oleme me pigem üksinda? Ja tõepoolest: headel hetkedel olen vähemasti mina olnud kellegagi koos, suhelnud, tulistanud sõnu või hoopiski vaikinud. Mulle meeldivad head inimsed. Vahel tõepoolest on hea olla üksinda, kuid siiski eelistan ma seltskonda, inimsoojust, teiste inimeste tarku sõnu ja abivalmidust.

Ma ei taha töötada vallandajana: Binghami tööülesanne on professionaalselt vallandada inimesi, kelle ülemus(ed) on vastava otsuse väljakuulutamiseks liialt arad. Omaette komplitseeritud maailm, kus ei tohi iialgi otse välja öelda you`re fired, vaid peab pehmendatult nentima: you`ve been let go. Kohustusliku komponendinda mainib peategelane alati midagi sellist, et kõik, kes on kunagi impeeriumi rajanud, on seisnud sellises punktis (s.o olnud töötud). Ilma selle hetketa, ei oleks nad saavutanud totaalset läbimurret. Vallandamis-/koondamishetkedel langevad inimestelt maskid ja nad seisavad alasti terve universumi ees, sellistel hetkedel kaob eneseväärikus ja juhtuda võivad ebameeldivad asjad. Suhteliselt tabav töömaastiku kirjeldus.

Inimene on etteaimamatu: Binghami soulmate Alex on samasugune õhus elav inimloom, kellele juurte allaajamine ei meeldi ja kes ei tundu otsivat kindlustunnet, ainust-õiget ega kohustusi. Sellel naisterahval on tegelikult pere ja lapsed – ta suudab lihtsalt Binghamiga koos või üldse kodust eemal viibides tõmmata ette hoopis teistsuguse maski, muutuda.

Mis mulle ei meeldinud/klišeed:

Lõdvestus: Range ja ambitsioonikas noor naistriiksärklane laseb end vabaks, reläksib, juues ülemäära palju vägijooke ja lauldes paljajalu karaoket. Millegipärast on see liialt tuttavlik. Mitte et mul oleks midagi vabakslaskmise vastu, kuid see tundub kuidagi kulunud filmiliku võttena.

Löö eluprintsiibid selgeks ettekannet pidades!: Bingham tuleb mõistusele hollywoodilikult õiges kohas – ettekande/esinemise sissejuhatust tehes mõistab ta, et on oma elu valesti elanud ja armastus ning „see ainus õige“ on tähtsad (100% nõus) ning loomulikult jätab ta ettekande pooleli ning marsib lavalt minema. Millegipärast tavatsevad ameerikalikud kangelased alati oma elumallide logisemisest aru saada mõne tähtsa sündmuse keskel (keskkooli lõpukõne, oluline koosolek, elutähtis esinemine).

Külmad jalad: Peig lööb araks ning protagonist räägib ta ümber.

Murrame sisse kooli, vanasse ujulasse, bowlingusaali või mujale, peaasi, et me kuskile sisse murrame: Vilistlane satub oma kunagisse keskkooli. Ja uks on loomulikult lukus. Siis murtakse sisse. Issand jumal!

Ja et mitte lõpetada ebameeldiva noodiga: kokkuvõte. Film sobib iseenesest hästi praegusesse majanduslikku olukorda, kus koondamised on igapäevane reaalsus ja inimsuhete osatähtsusele seetõttu enam rõhutakse. Film on tegelikult armas ja hästi tehtud, kuid natuke häirib moraliseeriv toon ja teatavatesse klišeedesse laskumine. Siiski, kes soovib head meelelahutust (naerda sai) ja inimlikku probleemiasetust, on lahkesti lubatud seda filmi vaatama. ¡Buen fin de semana!